Monstrum neelab mind alla

Martin Laine. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Olen aastate jooksul olnud siinsetel lehekülgedel kriitiline, juhtinud tähelepanu asjadele, mis võiks olla teisiti – kasutanud maalides palju tumedaid toone. Kuid pean tunnistama: seda kõike on olnud väga keeruline teha, sest olen nii-nii rahul sellega, mis mind iga päev ümbritseb.

Pärnumaa põliselanikuna ütlen, et olen siin ­olnud alati õnnelik. Tagantjärele vaadates isegi siis, kui ­seda ise vahel mõistnud pole. Ja see pole nii vaid seepärast, et siin on kodu.

Siin on miski ilu ja rahu, nii õhus kui inimestes, millest näiteks tallinlased vaid unistada võivad. Kahtlustan, et pealinlased jäävad seetõttu mulle alati natuke võõraks.

Ometi neelab see Põhja-Eestis elav rahutu ja ärahellitatud monstrum iga päev alla inimesi, üritades neis peituvat rahu ja ilu enda eluspüsimiseks lahustada.

See koll on vanakuratlikult kaval. Inimesed lasevad end neelata ilusate lubadusega: et nad saavad seal olla midagi enamat kui siin. Taipamata, et aidata väikese mutri või hammasrattana hoida käimas masinavärki, mis liiguks nendetagi ideaalselt, pole mingisugune õnne valem.

See vastuolu on kurvem seetõttugi, et siinses masinavärgis liigutaks need monstrumi ohvrid nii mõndagi olulist.

See hiigelsuur koll on ära söönud ja ahnelt enda kõhtu jätnudki paljud minu vanad kooliõed ja -vennad, sõbrad ja tuttavad. Ma pole seda neile pahaks pannud. Üksnes ma ise pole kunagi ihanud sööduks saada.

Ometi neelab see Põhja-Eestis elav rahutu ja ärahellitatud monstrum iga päev alla siinseid inimesi.

Kuid koll on paraku nõnda halastamatult kaval, et sai minugi kõigest hoolimata kätte. Ma kukun tema põhjatusse kõhtu, silmad kinni, lootuses, et ta ei seedi mind kasutuks osakeseks tarbetult suures masina­värgis.

Õnneks saan end lohutada: lahkudes on võimalik kodu eneses kaasa võtta. Ta ei kao kuhugi. Usun, et minu allaneelatud sõpradelgi on see õnn tolles ­üüratus kõhus kaasas.

Ja alati saab sealt kõhust välja ronida, kas ajutiselt või jäädavalt, et tulla seda valgust ja rõõmu laadima otse allikast, paigast, mida elu lõpuni nimetan koduks.