/nginx/o/2017/10/17/7225995t1h970a.jpg)
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) esimees, mõisahärra, kunagine muusik, ajaloolase haridusega Mart Helme tulistab igal võimalusel vaenlaste pihta söakalt sõnavalanguid, mis meelde jäävad ja avalikkusele ohtralt kõneainet pakuvad, kriitikute väitel on aga natsistlikud, kommunistlikud, rassistlikud ja võõraviha õhutavad.
Ometi on ligikaudu viiendik eestlasi leidnud, et just seesama radikaalseid vaateid esindav partei, mille tuntuim kõneisik Mart Helme kahtlemata on, võiks peagi toimuvatel riigikogu valimistel väärida nende toetust.
Pärnumaa piirkonnas taas riigikokku pürgiv Mart Helme räägib intervjuus Pärnu Postimehele, kuidas on vastakaid arvamusi tekitav partei tema arvates leidnud kindla koha Eesti poliitikas, mida ta arvab Pärnu linna – mille volikokku ta kuulub – valitsemisest ja millise ministeeriumi töötajad peaksid teatava ärevusega ootama kevadisi parlamendivalimisi.
“Pärnu on mulle kui sünni- ja mõnes mõttes ka kodulinn,” alustab Helme kohtudes kohe vestlust, ootamata ära ajakirjaniku küsimusi. “Emapoolne suguvõsa on mul Pärnus elanud teadaolevalt juba 18. sajandi algusest.”
Seekord oli tegu 50 aasta juubeliga. Olnuks patt öelda: kuulge, ma ei leia aega. Aeg oli väga mõnus, augustikuu, vabam periood. See suvi oli ilmade poolest fantastiline. Mäletan, et 1968. aastal, kui ma ülikooli astusin, oli umbes samasugune suvi: palav ja ilus. See aeg tuli nüüd meelde. Läksime Tartusse päev varem, tegime proovi.
Aga ma ütlesin kohe, et ega ma pilli mängima hakka. Mõni aasta tagasi üritasin, ei tule enam hästi välja. Sõrmed on puised. Öeldakse, et see on nagu jalgrattasõit: ei lähe meelest. Ei lähegi, aga kukub kohmakalt välja. Lihasmälu on hajunud, sõrmed ei kuula enam sõna.
Vannitoalaulja olen ma kogu aeg olnud, selles mõttes kuulab hääl rohkem sõna ja arvan, et laulmine tuli viisakalt välja. Häbenema ilmselt ei pea.
Tuleb selle ajani elada.
Need sõnavõtud on tihtipeale ka teravad. Ma julgen ikkagi rääkida asjadest, millest meil ei taheta rääkida.
See viimane artikkel Vene luure tegevusest ... Sellele küll väga vastukaja pole olnud, on pobisetud siin ja seal.
Tuletage meelde, kuidas Vene eriteenistused töötavad. Mis te arvate, et nüüd, kui Nõukogude Liitu enam ei ole, töötavad need teistmoodi. Loomulikult töötavad samamoodi. Meil on vaja sellega arvestada. Ka meil riigisaladustele ligi pääsevate inimeste tausta kontrollimisel.
Selle peale kukkusid vaenlased karjuma, et Helme ise ei läbiks taustakontrolli, tal on Vene juured. Aga mina ei ole kunagi varjanudki seda, et minu emapoolne vanaema oli venelanna. Ja mis selles häbiväärset on?
Aga kui keegi ütleb, et mina ei läbi, siis olen juba läbinud. Mul on NATO saladuse luba. Ma ei saaks muidu riigikaitsekomisjoni aseesimees olla.
Ei, ma ei ole üldse üllatunud. Ma olen öelnud, et loomulikult nad (Vene luureteenistused, M. K.) teavad, mida me teeme, või saavad teada. Aga las nad näevad vähemalt vaeva. Meie ei pea nende agentuurile Eesti maksumaksja raha eest palka maksma.
Kui meil on riskirühmad, ja on selge, et vene keelt kõnelevad inimesed on riskirühm – see võib neid solvata, aga me ei saa siin mängida õrnade tunnete peal –, on neid inimesi vaja põhjalikumalt kontrollida.