22. augustil ilmus Pärnu Postimehes artikkel “EKRE ei saanud skandaalse Lihula samba korrastamise luba”, kus ajakirjanik esitleb infot, nagu vald keelanuks selle. Jah, EKRE küsis luba korrastada mälestusmärk Lihula kalmistul, kuid see mälestusmärk ei asu seal juba 2. septembrist 2004, mis tähendab, et selle korrastamiseks ei saagi omavalitsus luba anda. Vallavalitsus andis loa selleks, mis tema võimuses: aluse korrastamiseks ja infotahvli uuendamiseks.
EKRE Lääneranna osakond tegi ettepaneku osaleda kalmistu korrastamises, mille üle omavalitsus tunneb ainult rõõmu, samuti tehti vallavalitsusele ettepanek eraldada kalmistu osa EKRE-le. Sellele soovile omavalitsus vastu ei tulnud, sest kalmistul antakse maatükke matmiseks ja kuna ühe juriidilise isiku ühte osakonda ei ole võimalik maha matta, puudub selle maatüki eraldamiseks alus.
24. augustil vahendas sama ajakirjanik kohaliku ekrelase mõtteid, et soovitakse vana sammas tagasi tuua või uus koopia paigaldada. Artikli lause “paraku ei pea vallaametnikud samba samasse kohta tagasitoomist võimalikuks, leides eri vabandusi” jätab mulje, nagu vallale oleks avaldus tehtud ja saadud vastus. Siiani ei ole EKRE esitanud ühtegi avaldust ei varasema samba tagasitoomiseks ega uue paigaldamiseks.
2. septembril toimus Lihula kalmistul EKRE valimisüritus, kus peale umbes 50 kohaliku oli kohale organiseeritud paar bussitäit ekrelasi Pärnust ja mujalt Eestist. Peeti kõnesid ja lehvitati lippe.
Kui EKRE tahtnuks, oleks ajutine kivi praegu Lihula kalmistul püsivalt, kuid siis ei oleks ju enam millegi ümber kära ega kampaaniat teha.
Pärnu Postimees kirjutas samal õhtul, et üritus möödus rahulikult ja kaheks tunniks paigaldatud ajutine kuju veeti hiljem minema. Samas artiklis esitatakse valeväide, et vald palus abi hauaplaadi ja aluse korrastamisel, mida aga ei ole tehtud. Samuti esitati ürituse lõpukõnedes seisukohti, nagu poleks lubatud uut kuju paigale jätta. Tõsi, pole võimalik luba anda, kui seda ei küsitagi. Seda pole kästud ka ära viia.
5. septembril kirjutas Pärnu Postimees, et “Lihula mälestusüritusel ajakirjaniku astumised sel õhtul vallaametnikega kalmistul ei ristunud ja kõrva ei ulatunud vallajuhi sõnavõttki, mistõttu kirjutasin, nagu polnuks kohalikke võimukandjaid näha olnud. Hea, et vallavalitsuse varasem tõrjuv suhtumine pehmenes niigi palju, et kohale minna.” Jääb arusaamatuks, millele tugineb ajakirjaniku arvamus, et vallavalitsuse suhtumine on olnud tõrjuv.
15. septembri intervjuus lubab EKRE esimees, et sammas tuleb varasemale kohale püsivalt tagasi panna ja selleks töö juba käib. Ometi ei ole keegi ajakirjanikest võtnud vaevaks kokku panna tervikpilti või esitada küsimust, kuidas Lihula samba ümber toimuv (14 aastat – ilus number, millel pole mingit pistmist märtsis toimuvate valimistega) muudab kuidagi Lihula või Eesti elanike elu paremaks?
Mälestused elavad inimestes ja neid hoiavad elus inimesed, mitte kivitükid. Siiski ei tohiks ju mitme punamälestussamba kõrval ühe uue (taas)püstitamine olla teema, mida ainult enne valimisi esile tõsta. Kui EKRE tahtnuks, oleks ajutine kivi praegu Lihula kalmistul püsivalt, kuid siis ei oleks ju enam millegi ümber kära ega kampaaniat teha.