Parem nutta BMW tagaistmel kui naeratada jalgratta pakiraamil, söandas 22aastane Hiina näitsik Ma Nuo väita televisiooni otsesaates ja ajas sedasi Suure Tüürimehe püha ürituse jätkajatel harja punaseks.
Kommentaar: Loota ikka võib
/nginx/o/2016/09/01/5786795t1ha946.jpg)
22. november 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ühiskonna isad olid oma vihas karmid ja nii peavad maailma suurima teleauditooriumiga riigi vaatajad harjuma edaspidi õhtuid veetma pildikastiga, kust kuuleb-näeb aina häid uudiseid ja kunstimeistrite kontserte, mitte palagani.
Iseasi, kas sajad miljonid hiinlased lepivad nii kardinaalsete muutustega oma argipäevas. Liiati elavad nemadki maamunal, kus käskijad-keelajad juba mitu tuhat aastat tagasi teadsid, et proletaaride talitsemiseks on tulus neile jagada nii tasuta leivavilja kui vaatemänge. Leiba ja tsirkust! Panem et circenses.
Paraku peab arvama, et ei kauge Hiina ega lähemalt riikide vägevad polnud koolis just kõige usinamad õpilased, pigem sobib nende haridusteed kokku võtma Prantsuse riigitegelase ja diplomaadi Charles Maurice de Talleyrandi tõdemus: „Rahvad oleksid kohkunud, kui nad saaksid teada, kui tühised inimesed neid valitsevad.” Tegelikult teavad veel säilinud mõtlemisvõimega rahvad seda ammu. Olgu võimur tiigritaltsutaja või kibe bungabungataja.
Kurvaks teeb eelräägitu puhul see, et kas troonile või kabineti etteotsa tõstetud elavad jätkuvalt sõnade järgi, millega madame de Pompadour olla lohutanud Seitsmeaastase sõja kulust tusast Louis XV-t.
„Pole vaja kurvastada ja ennast haigeks teha,“ öelnud kuninga soosik-armuke oma kõrgest soost kallimale. „Pärast meid tulgu või veeuputus!”
Raske vaielda. Ent riigiisade kõrval tahavad lihtsad töötegijadki enne tulvavett inimväärselt elada. Lätlased Lätis. Eestlased Eestis. Selle asemel et sadade tuhandekesi võõrsile lahkuda.
Minejad, kui laenata sõnu Hando Runnelilt, ei taha teab mis kuldseid aegu, vaid tahavad olla õnnelikud. Siinsamas ja just praegu – teist elu pole neile antud.
Kui nad seda ei saa, on midagi väga valesti ja keegi sosskokkadest peab kihvtiseks kõrvetatud riigipiruka eest oma naha turule tooma.
Vähemasti Eestis seda ei juhtu. Aga loota ju ikka võib. Et jõuab mihklipäev.