Kati Saara Vatmanni filmiarvustus: nostalgiline igatsus aristokraatia järele

Väärikus ongi see ­põhinimetus, mille saavutab ja säilitab see hämmastavalt taktitundeline film. Pildil portreteeritav Peeter Volkonski. Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Kaupo Kruusiauk on ekraanidele saatnud parima võimaliku hingedeaegse vaa­tamise: portreefilm “Viimane vürst” (dokumentaalfilm Peeter Volkonskist) on aeglane ja lummav hümn aukartusele elu ees, austusele isade-poegade ja naiste-meeste vahel.

Minnes hingedest ja hingestatusest tulvil, ent seiskunud looduse asemel kinno vaatama Volgi-filmi, näete ülemlaulu armastavale naisele – Maria Volkonskajale. Näete ülimalt mõistvat-küpset tasakaalukat poega. Ja hämmastaval, ebaeestilikul kombel järjest tõusvas rütmis ja sügavuses humaanset Lugu.

Erakordse isiksusena on Volkonski meie põlvkonnale otsekui suurendusklaas. Seega on tema portreteerimine meie mäluvoogude käivitaja ja noortele samal ajal õpetus sellest, kuis aegluubis ikkagi megakiired pöörded saavutada.