Kui nimi Ivo Vaher Vahter ei ütle paljudele midagi, siis kiviraidur Morsk juba loob inimestele pildi silme ette. Telefoniski tutvustasite ennast kui Morsk. Kust tuli hüüdnimi Arktika suurima loivalise järgi?
See nimi oli mul juba noorest peast. Nagu mainisin, veetsime palju aega jõe ääres. Ju ma siis olin pidevalt vees, sealt see Morsk sündis. Lausa imelik on, kui keegi kutsub eesnime pidi. Olen Morsk.
Kui oma elu peale tagasi mõtlete, mis on olnud kõige raskem katsumus?
Ma ei ole selline inimene, kes analüüsib ennast. Kui midagi oli vahepeal sitasti, mis siis? Ei tule tõesti midagi pähe. Mis mõtet sellel on, et ma nüüd nimetan mingi asja oma elu kõige suuremaks raskuseks?
Tahaks siiski natuke pugeda selle paksu naha alla. Ma ei usu, et teid nüüd miski ei liiguta.
Asi on selles, et ma olen nii tühm. Asjad juhtuvad, aga ma kunagi ei tähtsusta midagi üle. Muidugi oleks teil põnev kirjutada, aga ma ei oska midagi sellist nimetada. Ma olengi vist sellise paksu nahaga, et kõik on tavaline.
Millal viimati nutsite?
Lapsena. Pole olnud põhjust, nii hullusti pole läinud.
Teie välimus köidab tähelepanu. Kas see meeldib teile?
Ma ei ole midagi enda välimusega tahtlikult teinud. Näiteks: ühel päeval lihtsalt ei kamminud enam juukseid. Ma ei ole juuksuris käinud sellist soengut tegemas. Ega Indias käi pühamehed ka salongis rastapatse punumas. Need tulevad. Kõik minus on ajapikku välja kujunenud.
Võin oma töös lubada endale sellist välimust. Kui ma näiteks tolmuimejaid müüksin, ei tea, kas siis keegi mind sellisena sisse laseks. Vaevalt. Aga praegu võiks isegi öelda, et minu välimus rahustab inimesi: vaadatakse, et kunstnik (“need ongi omamoodi”), ju oskab ikka midagi teha.