Ivo Vaher Vahter ehk Morsk – läbi ja lõhki kivimees 

Kiviraidur Morsk ise ütleb, et on laisk mees, ei viitsi oma tööd mitu korda teha. Teeb korra ja igaveseks. FOTO: Haide Rannakivi

Kui räägin Ivo ­Vaher Vahterist, küsivad inimesed vastu: kes see veel on? Kuid “kiviraidur Morsk” ütleb ­juba rohkem, mees isegi sõnab, et pärisnimi kõlab võõralt, ja palub ennast Morsaks nimetada. Kes ei ole temalt tellinud mõnd kujukest, hauaplaati või aiakaunistust, see on Vana-Rääma tänavale sattudes temaga töökoja ees törts juttu rääkinud või vähemalt bussiaknast suurt plakatit näinud.

Morsa loomeköögis valmivad kunstiteosed endiselt ehtsast ja igavikulisest materjalist nagu kivi. Kiviraiduri ametit on ta pidanud pea 30 aastat. Pealtnäha võib see mees tunduda karm, kuid tegelikult on sooja südamega. Küll parajalt ja heas mõttes segane, et loobuda juuste kammimisest ja ehtida sõrmi kunagise pruudi hammastega.

Tellijale Tellijale

Kui nimi Ivo Vaher Vahter ei ütle paljudele midagi, siis kiviraidur Morsk juba loob inimestele pildi silme ette. Telefoniski tutvustasite ennast kui Morsk. Kust tuli hüüdnimi Arktika suurima loivalise järgi?

See nimi oli mul juba noorest peast. Nagu mainisin, veetsime palju aega jõe ääres. Ju ma siis olin pidevalt vees, sealt see Morsk sündis. Lausa imelik on, kui keegi kutsub eesnime pidi. Olen Morsk.

Kui oma elu peale tagasi mõtlete, mis on olnud kõige raskem katsumus?

Ma ei ole selline inimene, kes analüüsib ennast. Kui midagi oli vahepeal sitasti, mis siis? Ei tule tõesti midagi pähe. Mis mõtet sellel on, et ma nüüd nimetan mingi asja oma elu kõige suuremaks raskuseks?

Tahaks siiski natuke pugeda selle paksu naha alla. Ma ei usu, et teid nüüd miski ei liiguta.

Asi on selles, et ma olen nii tühm. Asjad juhtuvad, aga ma kunagi ei tähtsusta midagi üle. Muidugi oleks teil põnev kirjutada, aga ma ei oska midagi sellist nimetada. Ma olengi vist sellise paksu nahaga, et kõik on tavaline.

Millal viimati nutsite?

Lapsena. Pole olnud põhjust, nii hullusti pole läinud.

Teie välimus köidab tähelepanu. Kas see meeldib teile?

Ma ei ole midagi enda välimusega tahtlikult teinud. Näiteks: ühel päeval lihtsalt ei kamminud enam juukseid. Ma ei ole juuksuris käinud sellist soengut tegemas. Ega Indias käi pühamehed ka salongis rastapatse punumas. Need tulevad. Kõik minus on ajapikku välja kujunenud.

Võin oma töös lubada endale sellist välimust. Kui ma näiteks tolmuimejaid müüksin, ei tea, kas siis keegi mind sellisena sisse laseks. Vaevalt. Aga praegu võiks isegi öelda, et minu välimus rahustab inimesi: vaadatakse, et kunstnik (“need ongi omamoodi”), ju oskab ikka midagi teha.

16.11.2018 20.11.2018
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto