Kino seis on raske, aga mitte lootusetu

Mai kino avati 23. septembril 1986. aastal. Arhitekt Tõnis Palmi kavandatud hoone kinosaalis oli 612 kohta, praegu on saalis kohti 464. Foto: Ants Liigus

Seoses Pimedate Ööde filmifestivali linateoste näitamiseks sobivate saalide nappusega on jutuks tulnud kogu Eesti kinode tulevik ja väljavaade on nukker: niigi väheseid kinosid jääb riigis veel vähemaks.

„Paljudel pole sooja ega külma, kas Mai kino on või ei ole, aga on inimesi, kes siin käivad ja käivad tihti: ma näen neid pea iga filmi vaatamas,” tõdes Pärnu Mai kino juhataja Merle Kobolt. „Nii et kellelegi on seda kino ikka vaja.”

Juhataja nentis, et loomulikult ei saa nüüd 464 istekohaga Mai kino enam uhkustada selliste vaatajanumbritega nagu oma töölehakkamise algaastatel, aga külastajaid siiski on: tavalisel õhtul keskeltläbi poolsada.

„Kui on hea film, siis rahvas tuleb: eestikeelse animafilmiga „Autod 2” oli paar korda selline olukord, et vaatajad ei mahtunud kõik saali ära,” märkis Kobolt. „Tänu kassafilmidele tuleme ots otsaga kokku, vahepeal oleme võlgu, siis maksame võlad jälle ära – elame, nagu kõik elavad.”

Kinojuhataja on kindlalt seda meelt, et kuni jätkub vaatajaid ja filme, kino töötab.

„Niikaua kui tehnika vastu peab ja 35 millimeetri filme tuleb, näitame ikka edasi: me oleme optimistlikud, oleme ise kino- ja filmifännid,” ütles Kobolt. Ja lisas muigamisi: „Või teeme siia kinomuuseumi, ta võiks juba praegu olla muuseum-kino.”

Niisugune väljavaade on paraku üpris reaalne, sest peost suhu elades on Mai kinol vähe lootust kino ajakohastada. Pealegi on ülejäänud kinode kogemus näidanud, et suurte ja valdajalt kas või juba kütteks suuri väljaminekuid nõudvate saalide aeg on ümber, lihtsam on majandada mitut väikest saali. Ka saab sellisel juhul vaatajatele pakkuda suuremat filmivalikut kui praegu.

Kaks võimalust

Iseküsimus, kui kaua veel levitatakse filme 35 millimeetri laiusel tselluloidlindil.

„On ette heidetud, et Mais on filmide valik väike, aga mul on üks saal. Tihtipeale on veel nõudmine, et kui on esilinastusfilm, peab ta kinos üksinda jooksma,” rääkis Kobolt. „Nii on raske majandada: ma ei saa päeval seanssi teha, sest inimesed on tööl, ja me ei asu kesklinnas, et saaks turiste meelitada.”

Ometi pole olukord lootusetu, liiati on saadud hoone rentnikuga kaubale, et need lasevad kinol vähemalt aasta omanuhti toimetada, küsimata kinolt ruumide rendiraha.

Et kinol majaga ühevanuste seadmete uuendamiseks raha pole, on edaspidi kaks varianti: filmilevitajad soetavad ja annavad seejärel ajakohase aparatuuri kinole rendile või jääb oodata 2014. aastat, kui kino nüüdisajastamisele paneb ehk õla alla riik.

„Võib-olla hakatakse filme näitama mõnes muus kohas: teatris, raamatukogus, see koht ikka leitakse,” tõdes Kobolt. „Meie näitame siin filme nii kaua kui võimalik, kuni omadega välja tuleme.”

Eestis kümmekond kino

„Et viimane kino pannakse lähiajal Eestis kinni, on liialdus,” avaldas oma arvamust päevast päeva kinode tulevikuga tegelev kultuuriministeeriumi filminõunik Edith Sepp. „Meil on Eesti filmi arengukava, mis vaatab valdkonda laiemalt, ja seal on digitaliseerimine väga-väga punasega alla joonitud.”

Küll märkis Sepp, et vähemalt osa Eestis töötava 73 kinopunkti tulevik on tume. Seda tingituna sellest, et aina enam filme tuuakse Eestisse digitaalsena ja sel kujul demonstreerimiseks puuduvad väikekinodel tehnilised vahendid.

„Andsime just 10 000 eurot Saaremaa kinole, nad püüavad kiiresti digitaliseerimist teha,” ütles Sepp. „Tegelikult saab teoreetiliselt 10 000 eest aparatuuri osta, aga see ei ole professionaalne, selle raha eest ostavad inimesed seadmeid juba endale koju.”

Rääkides ühe kino põhjalikust ja kvaliteetsest digitaliseerimisest, nimetas filminõunik selleks vajaliku summa suuruseks 80 000 – 100 000 eurot. „Alla selle ei saa, pigem kulub rohkem,” ütles Sepp.

Johtuvalt nimetatud rahast on ebareaalne, et kõik veel rohkem või vähem elujõus kinopunktid saaksid lähiaastatel digitaalseks muudetud.

„Eesti riigilt ei saa võimatut nõuda,” väitis nõunik. „Kui räägime 70 ringis kinopunktist, siis keegi ei anna 7 miljonit eurot kinode digitaliseerimiseks.”

Et raha napib, on Eestil vähe lootust jõuda lähiajal kinode ajakohastamisel Euroopa liidrite Prantsusmaa ja Põhjamaade tasemele, kus kõik kinod on juba digitaliseeritud.

Samal ajal ei saa nii tähtsat ideoloogia- ja kunstivalda jätta ainult erakapitali püsti hoida.

„Arvan, et riik peaks võtma seisukoha, kas toetada või lastagi areng erakätesse,” märkis Sepp. „Aga selge on, et kui ta erakätesse jääb, saabki meil Eestis olema viis kuni kümme kino.”

Linn kino ei ehita

Pärnu abilinnapea Romek Kosenkranius tunnistas, et linn võib Mai kino oleviku ja tuleviku pärast südant valutada, kuid ei enamat. Aeg, kui töötasid munitsipaalkinod, on kauge minevik.

Küll on Kosenkraniuse andmeil Papiniidu 20 rendilepingus kirjas, et hoones peab töötama kino. Kui kino seal miskipärast tegevuse lõpetab, on tegemist vastuoluga lepingu täitmisel.

Pärnu kinode homsest rääkides ütles abilinnapea: „Seda, et linn ehitab kino ja hakkab filme näitama, ilmselt ei tule. Kui, siis tuleb eraettevõtja ja meie asi on teha nii, et neil oleks võimalikult lihtne kino Pärnu linna rajada.”

Seoses koalitsioonilepingusse kirjutatud kohustusega aidata kaasa kobarkino ehitamisele tõdes Kosenkranius: „Oleks erasektor, kes tahaks ehitada. Nüüd on siiski huvilised tekkinud, nii et kui nad meie juurde tulevad, eks me siis kuule, mis neile kaasaaitamiseks on vaja.”

Digitaalne tulevik

Tartu ülikooli teadusuudiste portaalis Novaator.ee avaldatud artikli „Filmiajastu lõpp on ligi” põhjal kaob harjumuspärane filmilint kinodest paari lähiaasta jooksul ja asemele tuleb digiprojektsioon, üleminek peaks lõppema 2015. aastaks.

Veel 2009. aastal kasutas digitaalset tehnoloogiat 15 protsenti maailma kinodest.

Järgmise aasta lõpuks peaks kinoprojektorites üle 120 aasta domineerinud 35millimeetrise filmilindi aeg ümber saama ja selle osa maailma kinodes vähenema 37 protsendini. Mullu kasutati 68 protsendi filmide näitamiseks 35millimeetrist filmi.

„Kinodes vallandas ülemineku digitaalsele tehnoloogiale 3D-filmide kasvav populaarsus,” osundas Novaator.ee uuringufirma IHSi filmi- ja kinouuringute juhti David Hancocki. „Digikinole oli murranguhetk „Avatari” esilinastumine 2009. aasta detsembris, millest alates on muutunud nüüdisaegse kino alustalaks digitehnoloogia.”

IHSi hinnangul ei kasutata 2013. aastal USAs enam peavoolu filmide näitamiseks 35millimeetrist filmilinti. Lääne-Euroopa kinodes asendab digitehnoloogia filmilindi 2014. aasta lõpuks.

PÖFFi peakorraldaja Tiina Lokk tõdes intervjuus Eesti Televisioonile, et Eesti on kinode digitaliseerimises muust maailmast kõvasti maas.

„Filmimaailm on digitaliseeritud, Põhjamaades on kõik digitaliseeritud kinod,” vahendas Novaator.ee Lokki. „Festivalifilmide hulgas kasvas hüppeliselt nende hulk, millest on olemas digitaalkoopiad, aga 35millimeetrist filmi, millele on orienteeritud meie kinod, juba peaaegu enam ei liigu.”

Kinokülastusi Eestis

1992    3,4 miljonit
1993    1,08 miljonit
1995    1,01 miljonit
2000    1,07 miljonit
2005    1,1 miljonit
2010    2,1 miljonit

Andmed: statistikaamet