Depressiivsetest väikelinnadest laulmisega tuntuks saanud HU? on maised teemad kaugele maha jätnud, kõlades oma plaadil “Läbi öö” kosmilisemalt kui kunagi varem, lennates sputnikuna trummide ja basside taktis sotsiaalmeedia küberreaalsusesse.
HU?, “Läbi öö”
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
HU? taga peituv kollektiiv (Hannaliisa Uusma, Leslie Da Bass, DJ Critikal, Sigrid Mutso ja Kristjan Oden) on alates 2008. aastal ilmunud albumist “Film” õigustatult Eesti muusika paremikku kuulunud, šokeerides traditsioonilisemate helide austajaid enda vulgaarselt lihtsa sõnumi ja teravate elektrooniliste trummidega.
“Läbi öö” võtab kuulaja kaasa alternatiivsele klubimaastikule sobiva elektroonilise trummi ja bassi maailma, lastes Hannaliisa Uusma häälel kõlada oma tuntud kriiskavmahedas geniaalsuses. Ainuke asi, mis plaadil tundub puuduvat, on hoiatav lisainfo vajaduse kohta kuulata albumit vaid korraliku bassi edastusvõimega kõlareist. Sest just siin tuleb esile kollektiivi tugevus: koljut läbistavad madalad sagedused moodustavad kosmilise kõlaga kohtudes suurepärase kontrasti.
Laulukirjutamises on tunda kollektiivi “aju” Leslie da Bassi geniaalset pastaka (kõnealusel juhul tõenäoliselt sülearvuti) kasutamist; naeruväärselt minimaalselt kõlav sõnum puudutab märksa enam kui kodumaises muusikas tavapäraselt kasutatav “armastan sind, miks ei armasta mind” lüürika.
“Läbi öö” ja HU? olulisim eelis ülejäänud kodumaiste klubimuusikat viljelevate artistide ees on muhe iroonia: seda on tunda eepiliselt kõlava “Kui lähedal on kaugel?” elektroonses taustas. “Vaadake, ma pildistasin seent!” toob tagasi “Depressiivsetest Eesti väikelinnadest” tuttava sotsiaalkriitilise tooni, naeruvääristades Facebooki kübermaailmas elamist, “like’imist” ja “share’imist”.
“Unistuste tapjad” on järjekordne meistriteos, peites kolelihtsa lüürika taga taas üsna tugevat sõnumit, hoiatades muu seas klaasipõhjas peituvate deemonite eest. Albumi parimad muusikalised momendid peidavad end aga “Elupõletaja” d’n’b-remiksil ja plaadi nimiloo salvestisel, kutsudes kuulajaid kingadelt tolmu pühkima ja end läbi öö tantsima.
Tervikuna täidab HU? “Läbi öö” kõik ootused, mida albumi nimega seostada võiks. Eesti klubimuusika lipulaev kaitseb auga oma tiitlit ja pakub melomaanidele mõeldud, maavärinaid tekitavate rütmide kõrval oma maheda irooniaga vaimutoitu filosoofidele.