Pärnu jäämurdmise lugu

Möödunud aastal saabus jäälõhkuja EVA-316 Pärnusse 10. jaanuaril.

FOTO: Ardi Truija

Eelmise iseseisvuse ajal arutati valitsuse tasemel jäämurdmise vajadust Pärnu sadamas, kuid leiti, et selleks on vaja lasta ehitada eriotstarbeline laev, mis läinuks maksma summa, mida ei täidud välja käia. Nõukogude ajal lõppeski Pärnu sadamas igasugune navigatsioon siis, kui külm jõe ja lahe kaanetas ning algas kevadel pärast jääminekut.

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Jäämurdmise probleemi pidi munitsipaalettevõte Pärnu Sadam lahendama esmajärjekorras. Sadama juhil Peeter Volkovil ja sadamakaptenil Riho Printsil õnnestus veenda linnavalitsust leidma miljon Soome marka, mille eest osteti Soome firmalt Alfons Håkans Oy AB eakuse tõttu reservi arvatud puksiir, millele 14. jaanuaril 1994 heisati Eesti lipp. ­Inglismaal 1949. aastal ehitatud Rudolf teenis Pärnu sadamat 1999. aastani. Rudolf oli Pärnu jäämurdmise pioneer. Siis soetas sadam endale puksiiri Arno. Aastaid sadamakaptenina töötanud Printsi mäletamist mööda oli sadamale kõige karmim 1995/1996 talv, mil jõel ulatus jää paksus meetrini. Jäämurdmise periood kestis novembrist 1995 kuni 5. maini 1996. Riik saatis appi jäämurdja Karu, mille süvis reidilt kaugemale tulla ei võimaldanud. Krooniajal oli kõige suurem jäälõhkumise arve 38 miljonit.

Tagasi üles