Kristjan Kaunissaare: Rail Balticu müüdid ehk Hirmul on suured silmad

Rail Balticu vastane protest Swissoteli ees tänavu aprillis. Hotellis toimus Rail Baltic Global Forum. Foto: Eero Vabamägi

Iga suure taristuprojektiga kaasnevad hirmud, ootused ja arusaamad, mis omakorda kujundavad kuulujutte, millel on kombeks juurduda ja oma elu elama hakata. Nii pole põhjust imestada, et Eestit ülejäänud Euroopaga ühendava raudteeprojekti kohta on liikvel eri müüte.

Tartu müüt, mille kohaselt tulnuks Rail Baltic kavandada olemasolevale Tartu kaudu kulgevale raudteele. 25 aastat on räägitud Rail Balticust kui kiirest ühendusest läbi Pärnu. Tõsi, korraks nihkus arutelu ühendusele läbi Tartu, kuid 2011. aastal jõuti arusaamisele, et Tartu kaudu raudtee rajamine läinuks nii märkimisväärselt kallimaks kui mõjutanuks negatiivsemalt loodust ja inimeste elukorraldust. Põhjus on selge ja lihtne: kuni 250kilomeetrist tunnikiirust võimaldava raudtee tarvis on praegune teekoridor liiga sakiline.

Joon tulnuks tõmmata sirgemaks, aga väljakujunenud elukeskkonnaga Tallinna–Tartu–Valga raudtee ääres tähendanuks see mitmes asulas, näiteks Tapal, Tamsalus, Tartus, Elvas ja Valgas, paljude kodude ja ärihoonete lammutamist ja seninägematut liikluse ümberkorraldamist. Seega tehti valik inimesi ja asustusi rohkem säästva ja märksa lühema teekoridori kasuks, mis kulgeb läbi Harju-, Rapla- ja Pärnumaa.