Surnud metsa asukas: lind kellele pole nokka mööda tänapäevaselt majandatud mets

Valgeselg-kirjurähn asustab arvukalt suuremaid metsi, kus ülekaalukalt lehtpuid. Foto: Karl Adami

Viimasel ajal tuleb ette rohkelt päevi, mil ilm ei kutsu üldse metsaavarusi avastama. On rõske, pime ja suisa kõle. Kui jalge all praksuvad kaseoksad, lehesahin või tihaste kutsehüüd välja arvata, on metsas vaikne. Selles kumisevas vaikuses aga kostavad kõrvu tasasemadki helid, isegi metsa teises nurgas puud lõhkuva suur-kirjurähni toksimine.

Õigel rähnihuvilisel tasub lähemalt üle vaadata iga suur-kirjurähnina näiv toksija, sest tegu võib olla hoopiski valgeselg-kirjurähniga. Valgeselg on meie kirjurähnidest suurim, olles pisut kogukam kui suur-kirjurähn. Suur-kirjurähnist eristamiseks saab edukalt kasutada nii selga kui ka rinda. Valgeselja rind on triibuline ja selg kirju. Suur-kirjurähni rind on seevastu ühtlaselt valge ja seljal on selgelt eristatavad suuremad valged laigud. Silma hakkab ehk valgeselja peitlitaoline nokkki, mis visuaalselt on pikem kui käbisepast suur-kirjurähnil.