Jaanuaris lõpeb siirde- ja poolsiirdekalade 185 aastat kestnud liikumispiirang Pärnu jõel, kui kaob lõplikult Sindi pais. Inimkeskkonnas oleks sellega võrreldav vaid Berliini müüri langemine.

Tänu paisule ja kalevivabrikule tõusis Sindi suurte tööstuskeskuste kaardile, kuid vajus unustusse Pärnu jõestik, mis võiks toota sama palju lõhet kui Eesti ülejäänud lõhejõed kokku. Kalateadlaste arvates ilmnevad pärast paisu langetamist muutused jõe elukeskkonnas nelja-viie aasta pärast.

Video: Eesti Kultuurfilmi ringvaade nr.[2/4], 1934. Rahvusarhiiv.

Esimene Sindi pais: 1834

Esimene Sindi pais rajati Sindi kalevivabriku ehitamisega. Vabriku asutajale Johann Christoph Wöhrmannile olid olulised lubjavaba, pehme vesi, jõekaldas leiduv rasvane savi ja vee kukkumine. Viimasena mainitu tähendab, et Sindi kohal oli ilmselt juba muistsetest aegadest looduslik kärestik.

Pais valmis aastal 1834, oli 2,5 meetrit kõrge ja kestis 51 aastat. Wöhrmanni plaan oli ehitada 5,5 meetri kõrgune tamm, aga see kavatsus ei läinud läbi, kuna kardeti madalamate põllu-, karja- ja heinamaade uputamist. Tõeks osutus seegi, et tammi ehitamisega kadusid varem kalarikkast jõest kalad.

Vanim jäädvustus Sindi paisust aastast 1866.

FOTO: Erakogu

Teine Sindi pais: 1883

Teine Sindi pais ehitati 1883. Selle palke, mis olid otsapidi põhjas kinni ja tahutud, leiti 1971. aastal.

Aastakümneid vee all seisnud palgid olid seest valged ja saagides kui värske puu, ainult pinnalt olnud need mõni sentimeeter hallid ja seisnud vee peal. Põledes meenutanud nende leek õletuld.

Kolmas Sindi pais: 1922

Kolmas Sindi pais ehitati juba iseseisvas Eestis 1922. aastal. See oli 3,4 meetrit kõrge, 200 meetrit pikk ja püsis 1971. aastani. Kuigi kalatrepi ehitamist peeti hädavajalikuks, jäi see tegemata. Tammi projekti uurimisel tuli hüdroinseneridele meelde Pärnu jõe laevateena kasutamine. Selleks tulnuks ehitada tammile lüüsikambrid.

1929. aastal taotles Sindi vabrik paisule ehitatud hüdroelektrijaama laiendamist ja paisu kõrgemaks ehitamist. Uus pais pidi olema puudustevaba: rajada tuli kalatrepp, parvetusava ja lüüsikambrid. Üleilmne majanduskriis tõmbas plaanidele kriipsu peale.

Edasi mõlgutati mõtteid elektrienergia tootmise laiendamise üle ja selleks taheti kaasata väliskapitali. Nendele kavatsustele tõmbas omakorda kriipsu peale 1940. aasta juunipööre.

Neljas Sindi pais: 1977

Neljas Sindi pais, seekord raudbetoonist, valmis 1977. Koos uue paisuga ehitati kalatrepp, mis ei toiminud, nii ei pääsenud kalad Pärnu jõe ülemjooksule kudema. Betoontamm oli 151 meetrit pikk ja 4,3 meetrit kõrge.

Sindi paisu lammutamine

Algatusrühm “Sindi pais” loodi 11 asutajaliikme allkirjaga 16. novembril 2008. Survegrupi moodustamise algatajaks oli elupõline kooliõpetaja ja kalandusentusiast Hans Soll. Eesmärk oli saavutada nüüdseks 185 aastat siirde- ja poolsiirdekaladel kudealadele jõudmist takistava Sindi paisu kõrvaldamine.

Veebruari lõpus 2015 sõlmisid keskkonnaministeerium ja paisu omanik AS Raju kokkuleppe paisurajatise riigile müümiseks. Oma käe pani leppele alla keskkonnaminister Mati Raidma.

Ostutehing löödi lukku aprilli lõpus 2015. Sindi paisu umbes kolme miljoni krooniga (u 192 000 eurot) ostnud AS Raju teenis 1,32 miljonit eurot. Pärnu endine abilinnapea ja riigikogu liige Annely Akkermann leidis, et õiglane hind olnuks 1 euro.

2017. aastal allkirjastas keskkonnaminister Marko Pomerants otsuse alustada Sindi paisu lammutamistöödega.

Septembrist 2018 käib Sindi paisul lammutustöö.

Erakordselt kuiv sügis ja madal veetase jões on võimaldanud Sindi paisu lammutajatel plaanitud ajakavast ette jõuda.

Detsembriks oli Sauga-poolne osa paisust täielikult lammutatud ja alustati paisu Sindi-poolse osas betoonseina eemaldamist. Samal, tammidest ümbritsetud alal algavad aasta alguses juba kärestiku ehitustööd ja kevadel alustatakse Sindi väliujula rekonstrueerimisega.

Tööd Sindi paisul kestavad kolm aastat ja lõpevad 2021. aasta juuli teises pooles.

 

Pärnu jões ja lisajõgedes on leitud 3 sõõrsuu- ja 34 kalaliiki, lisaks mõned juhukülalised nagu mudamaim, vingerjas ja ümarmudil. Paisud takistavad rändekalade vaba liikumist jõestikus ning lõikavad ära olulise osa alast, kus kalad saaksid elada ning paljuneda.

Kaitsealuste ja kalanduslikku tähtsust omavate liikide levik Pärnu jões on järgmine:

Millal saab Pärnu jõest kalajõgi?

Heli Shpilev, kalateadlane

Heli Shpilev.

FOTO: Ants Liigus

Kui tõke eest võtta, on loomulik, et kogu elustik saab vabalt rännata. Kes on need meie silmis kõige olulisemad liigid, kes tõenäoliselt ülesvoolu ujuma hakkavad? Eks ikka lõhe, merisiig (täpsemalt hõredapiiline siirdesiig), jõesilm, vimb, arvatavasti meritintki. Aga liiguvad nii üht- kui teistpidi kõik, kaasa arvatud haug, särg, säinas, latikas, linask, roosärg, nurg.

Millal saab Pärnu jõest kalajõgi? Seda on ta siinpool paisu ju alati olnud, aga muutused tulevad. Enam ei kuhju kalad kudemise ajal paisu alla: nad saavad vabalt edasi liikuda ega koondu nii massiliselt tõenäoliselt enam varasemates piirkondades, vaid hajuvad suuremal territooriumil. Leides teisel pool senist paisu omale sobivad kude- ja elupaigad, peaks kalu ikka märksa rohkem saama kui praegu.

Paisutagustel aladel on sobivaid kärestikulisi lõike, kus lõhede noorjärgud saavad talvituda ja kudejad sättida oma pesad. Ma arvan, et kui suudame oma jõge hoida ja röövpüüdjaid taltsutada, saaks Pärnu jõest tõsiselt võetav kalajõgi, kudeala, mis aitaks suurendada vimma-, siia-, jõesilmu- ja meritindisaaki kutselises kalapüügis.

See võtab pisut aega, aga lõhe ja siia puhul vähem, sest asustamine annab kena eelstardi. Esimesed viimase asustamistsükli siiad tulevad siia kudema juba järgmisel sügisel. Tänavu jõkke kudema tulnud lõhedest oli suur osa lõigatud rasvauimega, seega, kunagi ettekasvatatud ja siia asustatud kalad.

Lõhe ja siia puhul peaks esimesed nähtavad muutused jões ilmnema vahest nelja–viie aasta pärast, kui optimist olla. Tegelikult on muutusi märgata teisel pool tammi juba tuleval aastal.

Lõhe puhul oli sel sügiselgi positiivne pilt asustatud kalade arvelt, aga esimesed vabanenud jões koetud, ilmale tulnud ja siia tagasi kudema pöörduvad lõhed peaksid pildile jõudma umbes nelja aasta pärast.