T, 5.07.2022

Märt Avandi: Kui sulle on elu kingitud, ­siis ela nii hästi, kui oskad

Maailmast, lastest ja naerust
Laura Vadam
, reporter
Märt Avandi: Kui sulle on elu kingitud, ­siis ela nii hästi, kui oskad
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 26
Foto: Urmas Luik

Kui ikka tund ja 45 minutit laval plastis aeled, hakkad paratamatult mõtlema: miks? Mõtiskled, kas neis läbipaistvates kilekottides kui ­lavakujunduse elementides on peidus rohkem kui õhk. Pärnu Endla lavastus “Kopsud” küsib: kas ökoloogilises kriisis on ikka õige anda kellelegi elu? Tükis peaosalist kehastav Märt Avandi juurdleb samal teemal.

15aastase karjääri jooksul on teatrimees kehastunud eri rollidesse. Ent 37aastaselt, abikaasa ja lapsevanemana, alustavad näitemängud temas diskussiooni. Näidendid ei ole enam pelgalt väljamõeldised, vaid reaalsuse killud ja peegeldus. Avandi avaldab, mis talle maailmas enim ­muret tekitab, mida ta teinekord kümme minutit järjest vahib ja kas kriitika teda riivab. Nagu teatris jagub elus nii komöödiat kui draamat.

Vestluse alguses võtsid reporter ja intervjueeritav vastu otsuse sinatada. Kuigi tegemist oli esmakohtumisega, selgus pea kohe, et duo on ühel lainel. Dialoog kulges eeskätt maailma ja end ümbritseva pärast mures kaasteeliste, mitte näitleja ja reporteri vahel. Sellises õhkkonnas kipuvad piirid hajuma-kaduma.

Eile (intervjuu tehti 11. jaanuaril, toim) toimus Tartus filmi “Johannes Pääsukese tõeline elu” esilinastus. Mängid seal Eesti esimese filmitegija Johannes Pääsukese (Ott Sepp) sõpra Harri Volterit. Kuna nägid isegi linateost esimest korda, siis millised on muljed?

Ma pean natuke diplomaatiline olema. Mulje oli hea, aga ausalt öeldes kartsin halba. Pelgasin, sest ei olnud oma rollitäitmisega väga rahul. Mõtlesin, kas on ikka usutav karakter. Või on liiba-­laaba? Vahel juhtub nii, et ei saa jalga maha ega asjale täpselt ­pihta. Ma ei olnud kindel, milline on minu joonis ja mis sellest välja tuleb. Protsess tundus kaootiline. Montaaž teeb aga imet. Ja arvan, et selline tüüp on olemas.

Kuidas karakter sündis, kui säilinud materjali on niivõrd vähe?

See oli puhas fantaasia. Volter oli minu ja režissööri koostöö. Kas see Volter tegelikultki selline oli? Meil pole õrna aimugi.

 

Volteri tegelaskuju oli filmi alguses konservatiivne ja üsna kindlate põhimõtetega, ent lõpus näitas ta vaatajatele laia naeratust. Karakteris oli näha arengut.

See oli taotluslik. Selle naeru filmisime kohe alguses. Filmi ei tehta tavaliselt kronoloogiliselt. Seega ei pruugi tol hetkel olla karakterist aimugi, kuid pead olema valmis mingisuguse lõpu vormistama. Kartsin ka lõppu: ega see läägeks ehk hollywoodilikuks läinud? Et: “Oh, nüüd on kõik hästi!” Tihti võib selline maik jääda.

Märksõnad
Tagasi üles