Raul Meel: Mul pole jumala jõudu, et suuta kõike, aga ma püüan siiski

Vilguti talu on Raul ­Meelele niisama kallis kui Andresele Vargamäe. Nime sai koht omale ammusel ajal soo ­ääres nähtud tulukesest. Foto: Lilli Tölp

Maani ulatuv päevinäinud nahkmantel seljas, kõnnib maailmas hinnatumaid elus olevaid Eesti kunstnikke Raul Meel aeglasel sammul Vilguti talu õuel ja näitab oma valdusi.

Piidlen varsti 80aastaseks saava meistri paljaid käsi, ise tammumisega varbaid soojendada püüdes, olgugi kodukootud villased sokid jalas. Meelel külm ei ole, ta on paljakäsi harjunud.

Vilguti talu hoov on lage ja avar. Ühest küljest varjab seda pilvedesse kasvanud kuusehekk, teisel avaneb vaade kadakasse lõpmatusse. Lageda välja peal turritab lume alt mõni sõstrapõõsas. Raagus sirelisülemid kandvat aga kevaditi eri värvi õisi.

Kujutlen enda ees kogu seda ilu, mis siin peremehe kirjeldust mööda lume sulamise järel ilmneb ja mäluaistingud toovadki juba ninna peagi puhkevate kevadõite – nurmenukkude, anemoonide, ülaste ja piibelehtede lõhna. Veel paar aastat tagasi sumisesid siin Pivarootsi külas õielt õiele lennates miljonid mesilased.

Meelekindlalt suunab peremees mind õuel ühte kindlasse paika ja soovitab ümber pöörates seisma jääda. Tõepoolest. Siit üle lageda välja taamale taluhoonete poole vaadates tekib tunne, nagu seisaksid vabaõhukatedraalis. Ideaalne koht, kus vaikust kuu­lata.