Gümnaasiumide saatus on jätkuvalt teadmata

Anu Jürisson
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ekspertidena olid paneeldiskussiooni kaasatud riigikogu liige Tõnis Lukas ja Tallinna ülikooli emeriitprofessor Viive-Riina Ruus (vasakul). Lukase arvates on õige aeg põhikooli ja gümnaasiumi lahutamiseks mööda lastud. Kõrvalt kuulas Pärnu abilinnapea Jane Mets.
Ekspertidena olid paneeldiskussiooni kaasatud riigikogu liige Tõnis Lukas ja Tallinna ülikooli emeriitprofessor Viive-Riina Ruus (vasakul). Lukase arvates on õige aeg põhikooli ja gümnaasiumi lahutamiseks mööda lastud. Kõrvalt kuulas Pärnu abilinnapea Jane Mets. Foto: Urmas Luik

Haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo ei andnud Pärnumaa haridusfoorumil pärnumaalastele ühest vastust, kuidas siinset koolivõrku mõistlikult ümber kujundada, kuid soovitas kasutada lihtsat matemaatikat.

Teisipäeval olid kutsehariduskeskusesse foorumile kogunenud Pärnumaa koolide, maavalitsuse ja omavalitsuste juhid, et teadvustada olukorda Pärnumaal ja kuulda ministrilt, mida gümnaasiumide tuleviku suhtes võib oodata riigilt.

“Täna (s.o üleeile, toim) on siin saalis suur potentsiaal kaasa mõtlema. Meie ees, aga ka meie käes on nii vajadused kui võimalused muuta hariduskorraldus paindlikumaks, haridusruum avatumaks ja ühtsemaks, hariduse kvaliteet paremaks ja koostöö efektiivsemaks ning selle läbi õpilased ja õpetajad, kogu Eesti rahvas õnnelikumaks. Küsimus ei ole enam “kas?”, vaid “kuidas?”,” lausus Pärnu maavalitsuse haridus- ja sotsiaalosakonna juhataja Epp Klooster, kes asendas haigeks jäänud maavanemat.

Tartu ülikooli Pärnu kolledži direktor Henn Vallimäe juhatas foorumi sisse ärgitava küsimusega: kas eesmärk on koolide sulgemine või hariduse kvaliteet? Seejärel läks sõnajärg minister Aaviksoole.

“Vähem pessimismi,” soovitas minister

Aaviksoo kostis alustuseks, et tema arvates ei ole gümnaasiumiosade sulgemine Eesti hariduses sugugi kõige suurem probleem, sest on kaks suuremat muret.

Esimene neist see, et igal kolmandal tööealisel eestimaalasel puudub tööks kutse- või erialane ettevalmistus. Paljud praegused noored lõpetavad koolitee kutset omandamata. Selle mõju ulatub rahvuslikku konkurentsivõimesse, sotsiaalprobleemidesse ja mujale ühiskonda.

Teine probleem on abstraktsem. Kõige ilmekamalt põhihariduse tasemel ja üldiselt näeme ministri sõnutsi rahvusvahelises võrdluses päris head välja. Miks siis on nii, et suure osa ajast kulutame kurtmisele selle üle, et kõik on halvasti.

Mida rohkem rahulolematust üles näidatakse, seda raskem on pessimismist välja tulla ja nii peletatakse viimasedki noored õpetajad koolist eemale, leidis minister.

“Kõik probleemid on lahendatavad, kuid see oleneb inimeste enda otsustusjulgusest. Kui me selle asjaga hakkama saame, siis olen üsna optimistlik Eesti hariduse tuleviku suhtes,” lausus Aaviksoo, pidades silmas liiga tihedaks jäänud gümnaasiumide võrku.

Hea näide on ministri väitel Pärnumaa kutsehariduskeskus ja kogu kutseharidus, mille õpetamistase, -tingimused ja maine on tõusuteel tänu seni tehtud otsustele ja investeeringutele. Paraku ei saa kõik haridusvaldkonnad nii ilusa arenguga kiidelda.

“Kui neid otsuseid vastu ei võeta ja demokraatlikku tahet ei ole, ei kuku midagi kokku. Ainult et langetamata otsuste hind läheb iga päevaga järjest kõrgemaks ja valikud järjest kehvemaks,” märkis minister. Protsess on niikuinii pöördumatu ja sel juhul hääletatakse jalgadega Tallinna, Tartu või Pärnu poole, tõdes ta.

Paljud maaõpetajad töötavad poole koormusega, õpetajate palk on madal, ent pedagooge on õpilase kohta kaks korda rohkem kui Aaviksoo kooliajal. Kvaliteedi paranemises minister aga kindel pole.

Minister tunnistas, et ilmselt on üle pingutatud üldhariduse uute õppekavadega, mis eesmärgile vastupidi hoopis suurendavad õpilaste ja õpetajate koormust. Bürokraatiat ja mahtu tuleb vähendada ning pöörata tähelepanu olulisele.

Olukord, kus kutsehariduse eest vastutab riik ja üldhariduskoolide eest lasub vastutus omavalitsustel, on loonud ebatõhusaid motivatsioonisüsteeme ja disproportsioone, mille üks tagajärgi on Eesti hariduse suurim probleem: suutmatus anda ameti- või kutsealast ettevalmistust kolmandikule inimestest.

“Siin peab midagi ette võtma. Kõige vähem tähtis on selle juures koolide sulgemise teema. Kui me ei suuda mõista, et lapsi on kolmandiku jagu, kohati poole vähem kui paarkümmend aastat tagasi, on tegemist probleemiga, mis haritud inimesele on raskesti mõistetav. Nii palju rehkendamist peaksime olema kõik koolis õppinud,” nentis Aaviksoo.

Olukorra konkreetne tähendus ühele või teisele maakonnale tuleb ministri jutu järgi välja selgitada kohapealseil otsustajail ja mida rutem, seda parem.

Aaviksoo ettekujutuse järgi peaks gümnaasium suutma pakkuda õpilasele laia spektrit neist ainetest, mida näeb ette uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ja olema sarnane highschool’iga mujal maailmas.

Minister nentis, et ei mõista neid, kes otsustavad 30 õpilasega gümnaasiumi alles hoida, sest need otsused tulevad laste hariduse kvaliteedi arvelt.

Kirju jõuluvanale pole mõtet saata

Vallimäe küsimusele, kas riik kavatseb gümnaasiumid omavalitsustelt üle võtta, andis minister ebamäärase vastuse. Aaviksoo lausus, et riik seda vägisi tegema ei hakka, kuid olukord, kus kutseharidus on riigi ja gümnaasiumiharidus omavalitsuste käes, on probleemide üks põhjusi.

Sellekohane tahe peaks ministri sõnade järgi selguma jaanuari lõpuks. Kui siis otsust ei tule, ei jõuta jaanipäevaks mingeid seadusandlikke samme astuda ega ole mõtet selle teemaga edasi tegelda, sest kohalike volikogude valimised tulevad peale.

“Kui meie teame enam-vähem, mida me ootame haridus- ja teadusministeeriumilt, siis mida teie ootate maakondlikult tasandilt? Millega võiks meie siin tegelda?” tundis Klooster huvi.

“Kõige olulisem on kujundada seisukohad, mis on läbi mõeldud ja teostatavad. Sest on ebakonstruktiivne saata kirju jõuluvanale. Me kõik teame, kui palju on Eestis raha, haridusse läheb SKTst (sisemajanduse kogutoodang, toim) kuus-seitse protsenti ja selle piirides tuleb teha tarku otsuseid,” märkis minister.

“Mõelge, rehkendage. See ei ole kõrgem matemaatika. Pange soovid tähtsuse järgi kirja ja kui raha saab otsa, siis neid asju, mis joone alla jäävad, ei tee. Mis on võimalik ja mis ei ole, sellist ausat otsavaatamist!” soovitas minister pärnumaalastele.

Pärnu maavalitsuse haridus- ja kultuuritalituse juhataja Hede Martšenkov tõdes, et enne foorumit käidi Pärnumaal läbi kõik gümnaasiumidega omavalitsused ja igal pool kinnitati, et nad säilitavad oma kooli gümnaasiumiastet niikaua, kui annab, sest kohalikus volikogus ei saa sulgemiseks vajalikke hääli kokku. Kui aga otsus tuleb riigilt, tehakse nii, nagu riik ütleb.

Õpetajad vajavad hõivekava

Üks kõnelejaid oli Tallinna ülikooli riigiteaduste instituudi võrdleva halduspoliitika professor Anu Toots, kes aitab koostada Eesti elukestva õppe strateegiat. Elukestva õppe tagamise vajaduse igale inimesele on ette kirjutanud Euroopa Liit.

Toots tõi välja mitu ohtu, millele tuleks mõelda enne koolivõrgu ümberkorraldamist. Ta nentis, et pealtnäha lihtne lahendus “tõmbame koolitajaid koomale ja hakkame allesjääjatele rohkem maksma” ei vii soovitud tulemuseni, kui sellega tõmmatakse haridust koomale. Rahast, kvaliteedist ja koolivõrgust rääkides on oht unustada seejuures inimene.

Elukestva õppimise tagamiseks kõigile hällist hauani tuleks kasvatada hariduskulusid Eestis kaks korda, mis pole võimalik. Seega näeb Toots ainsat arvesse tulevat lahendust diferentseerimises. Ehk kokkutõmbamise asemel peaks mõtlema võimaluste mitmekesistamisele ja õppeasutused peaksid õpetama eri sihtgruppe.

Koolivõrku kui sellist Tootsi väitel Eestis tegelikult ei ole. On hulk maju, sest pole mõeldud, kuidas üks maja saaks kasu teisest.

Mis saab õpetajatest, kui lapsi jääb vähemaks? Toots toetas Aaviksoo ideed, et õpilasi peaks auditooriumis olema rohkem kui praegu ja õpetajad peavad olema valmis liikuma, et õpetada korraga mitmes koolis. Toots tõi näite Tallinnast, mille ühest otsast teise on paarkümmend kilomeetrit.

On variant, et kõigile õpetajatele ei jagu tööd. Neile on vaja hõivekava, et neid ümber kvalifitseerida. Professor nentis, et koolireformi puhul on jäetud sotsiaalmõõde tagaplaanile, tahes-tahtmata annab see põntsu regionaalsele elule.

Õpilased vajavad õpilaskodu

Lootus, et koolid saavad jälle täis, kipub kustuma, sest veel hiljuti rõõmsalt üles suundunud sünnikõver on hakanud taas langema. Martšenkov tõdes, et Pärnumaa on koolivõrgu ümberkorraldamiseks keeruline piirkond.

Oleme hajaasustusega, kontrastidega, maakonnapiiri ületav õpiränne on madal, maakonnas toimub intensiivne õpiränne Pärnusse. Mõnes mõttes on see hea, kui toimetame oma ruumis. Teisalt võiks Lääne-Eesti Põhja- ja Lõuna-Eesti kõrval olla üks hariduse tõmbekeskusi.

Martšenkovi sõnutsi tuleb Pärnumaal luua ühtne haridusruum. Et kasutada ära maakonna potentsiaal, peavad üldharidus-, kutse- ja kõrgkoolid tegema senisest tihedamat koostööd.

Jätkuvalt on vaja mõelda õpilastranspordile ja rajada Pärnu linna õpilaskodu mujalt tulevate õpilaste tarvis.

Maapiirkonnas ei tee muret pelgalt gümnaasiumiastme, vaid enamgi põhikoolide saatus. Maakoolide õpetajatel on märgatavalt madalam koormus, seega töötasu. Kuna koormus on väike, tekib igal sügisel probleem, kust leida osalise koormusega kvalifitseeritud õpetajaid.

Pärnumaa omavalitsuste liidu liikme, Audru valla juhi Siim Suursilla arvamust mööda pole mõeldav, et õpilaskodu ehitaks Pärnu linn, selleks on vaja riigi abi.

Pärnu abilinnapea Jane Mets tõi välja linna arvud ja näitas, et Pärnus pole vajadust koolivõrgu ümberkorraldamise ega gümnaasiumiastme põhikoolist lahutamise järele, sest seda on Hansagümnaasiumi näol juba tehtud ja näitlik valus kogemus lasteaedade ennatliku sulgemisega saadud. Pigem tuleks paindlikult läheneda õpilaste ja õpetajate liikumisse.

Põhjus, miks tullakse linna gümnaasiumi, peitub Metsa sõnutsi siinses suurepärases õppesuundade valikus ja koostöös kõrgkoolidega. Küll on vaja linnas noorte majutamiseks õpilaskodu.

Suursild ja Tartu ülikooli Pärnu kolledži arendusosakonna juht Sulev Alajõe nii optimistlikud polnud.

Tendents, et linn imeb maakonna õpilastest tühjaks, joonistub kogutud andmetest selgesti välja. Kui linnas gümnaasiume põhikoolidest ei lahutata, seab see ohtu linnaümbruse valdade alg- ja põhikoolid.

“Olen väga kurb, et Pärnu linnas valitseb seisukoht, et me ei pea midagi muutma, sest nagunii jätkub maalapsi, kes täidavad meie koole. See ei ole ühtne Pärnu haridusruum, mis sellistes seisukohtades räägib. Peaksime igal juhul pingutama selle nimel, et põhiharidust oleks võimalik kätte saada Pärnumaa kasvukeskustes ega juhtuks nii, et gümnaasiumide iga hinna eest säilitamise tulemusena oleme ka põhikoolidest ilma,” kostis Alajõe.

Koolid prillikiviks

Alajõe isikliku visiooni kohaselt peaks väikelastele olema kodu lähedal lapsesõbralik kool, põhikoolid ja gümnaasiumid lahutatud ning gümnaasiumid, kutsehariduskeskus ja kolledž tegema omavahel koostööd.

“Oleme uhked riigieksamitulemuste üle, kuid noored ei kipu siia tagasi tulema. Meie elanikkond vananeb. Peaksime olema huvitatud, et lõpetajad tulevad ja maksavad siin makse. Kui me ei suuda investeerida kõikidesse koolihoonetesse, lööme mõne gümnaasiumi läikima nagu prillikivi. Kui suudame tõmmata õppijaid teistest maakondadest, on lootust, et meil majandus elavneb ja jätkub töötegijaid,” märkis Alajõe.

Pärnumaa omavalitsuste liidu hariduskomisjoni juht, Kilingi-Nõmme gümnaasiumi direktor ja Saarde vallavolikogu esimees Erli Aasamets oponeeris väitega, et tema arust ei ole teemaks õpilaskodu.

Praegune noor elab virtuaalmaailmas ja miks ei võiks Pärnu olla üks e-õppe vedajaid.

Oma koolist andsid ülevaate klassikaliseks gümnaasiumiks kujundatud Pärnu Hansagümnaasiumi direktor Silja Kikerpill ja Pärnumaa kutsehariduskeskuse direktor Riina Müürsepp. Paneeldiskussioonis osalesid ja avaldasid arvamust eksperdina Tõnis Lukas ja Viive-Riina Ruus.

Klooster võttis päeva kokku eelkõnelnud Aasametsa sõnadega: “Kui keegi probleemile lahendust ei leia, muutub ta ise probleemi osaks.” Ta tõdes, et foorumil tünni ümber lükata ei suudetud, küll hinnati vahemaad, mis selleks kuluks.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles