Andres Metsoja: Saame osa kogu maailma muredest ja jääme samal ajal koduküla patrioodiks

Andres Metsoja
, Pärnu linnavolikogu esimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärnu linnavolikogu esimees Andres Metsoja.
Pärnu linnavolikogu esimees Andres Metsoja. Foto: Mailiis Ollino

Pärnu linnavolikogu esimehe Andres Metsoja kõne Eesti Vabariigi 101. aastapäeva tähistamisel Pärnu kontserdimajas.

Head pärnumaalased ja külalised!

Kui üks mees Pärnust ja teine Vändrast kohtuvad Tallinnas, on üks neist pärnakas ja teine vändralane. Aga tallinlane teab, et nad mõlemad on Pärnumaalt. Siis sõidavad need kolm vahvat selli koos Berliini, kus nad osutuvad eestlasteks nii nagu Hans, kellega nad koos õlut rüüpasid, on sakslane, kuigi Hans ise teab täpselt, et ta on baierlane. Kui eestlased koos sakslasega Ameerikasse lendavad, on nad seal ootavale Donaldile aga eurooplased. Meie identiteet – kes me oleme, kelleks me ise end peame ja kellena teised meid näevad – on erinev sõltuvalt sellest, kui kaugel kodust me oleme. 

Eestis on praegu oma identiteedist mõtlemine rohkem päevakorral kui kunagi varem. Haldusreformiga tõstsime pikka aega paigas olnud valdade piire. Kas audrulased või tõstamaalased on nüüd pärnakad? Kas sintlastest said torilased? Selles tuleb meil veel üheskoos selgusele jõuda.

Kas me oskame olla osa suurest üleilmsest inimkonnast ja Euroopa kogukonnast, jäädes samal ajal eestlasteks, pärnumaalasteks, audrulasteks, kihnlasteks ja pärnakateks? Need on abstraktsed ja vaat et sisutühjadki küsimused, kui me ei sisusta neid konkreetse mõtte ega teoga.

Daamid ja härrad, Pärnumaa regionaalne identiteet on elus seni, kui see aitab meil oma elu paremini korraldada. Kuni see on põhjus koostööks ja ühisteks saavutuseks, mida üksik ei suudaks. Kas Pärnu loodusmaja, Pernova keskus oleks sündinud ilma kõigi maakonna omavalitsuste koostööta või Lottemaa või vaimse tervise keskus või ühistranspordikeskus? Ei, ilmselt mitte. Need on olnud edulood, milles võtmesõna on regionaalne koostöö. Siiamaale oleme üheskoos saanud, nüüd mingem edasi.

Meil seisab ees riigilt saadud toega taas avada Pärnu õhuvärav, võidelda välja Rail Balticu kohalikud peatused ja kaubaterminal. Siit on näha meie unikaalse geograafilise asendi viljaka ärakasutamise võimalus – ühendada Pärnu tõhusaks logistiliseks sõlmpunktiks, kuhu toovad nii maantee, raudtee, õhu- kui meretee. Siit paistab meie ambitsioon ja ka šanss muuta Pärnu Eesti kolmandaks kasvukeskuseks. Nii saame panna maha reaalse nurgakivi tulevasele majandusedule, meie inimeste heaolule ja õnnele nähtavas tulevikus.

Pärnu linnal kui regiooni arengu veduril lasub siin eriline vastutus. Vedur on kasutu, kui ta vagunitest kaugele ette ära sõidab. Nii on Pärnule kasulik olla koostööaldis ja abivalmis, kannatlik ja väärikas, aga ka nõudlik ja tõhus.

Isiklikus ideaalpildis näeksin ma Pärnu maakonda ühe omavalitsusena, mida juhiks elanike arvule tuginedes mõistlikult tasakaalustatud esindatusega volikogu. Nii oleks linnalise ja maaelu eripärad ja mured võrdsema kaaluga esindatud ja kohaliku elu arendamisele pühendunud inimeste tööpõld killustamata ja töö tõhusam. Aga see on praegu veel visioon või koguni endiselt kaardi ümberjoonistamine ja piirjoonte nihutamine ning ehk sellest mõneks ajaks meile piisabki. Reaalsus on koostöö, mis toimib ja saab veel paremini toimida.

Peale juba eelkirjeldatud transpordiühenduste ühiste sihtide näen ülioluliste koostöösuundadena haridussüsteemi toetamist, ühistööd jäätmekäitluse nüüdisajastamisel ja tänapäevase looma- ja inimväärika loomade varjupaiga rajamist. 

Eraldi rõhutan kõrghariduse omandamise võimaluste säilimise ja avardumise võimalusi Pärnus. Kõrgkooli kohalolek on signaal regiooni tugevusest ja tulevikuväljavaadetest – signaal investoritele, ettevõtjatele, eluplaane tegevatele noortele. Me peame siin koostöös keskvalitsusega murdma välja olukorrast, kus regionaalsed kolledžid on suurte ülikoolide iluasjad, millest võib tarbe korral kiiresti ja valutult loobuda. 

Niisiis, head pärnumaalased, maalt ja linnast, rannalt ja metsast, põhjast ja lõunast, meil on rohkem ühist kui erinevat ja üheskoos oleme me tugevamad kui üksi. Meie identiteeti ei saa meilt võtta ükski reform ega muu saatuse vingerpuss seni, kuni oleme ise endi ja oma maakonna üle uhked ja näeme koostöös ühist kasu.

Aga head sõbrad, täna on ometi pidupäev. Ainult meile, pärnakatele, on Eesti riik terve päeva võrra vanem kui ülejäänud Eestile. Ka see on osa meie identiteedist, et oskame sellest lugu pidada ja vääriliselt tähistada.

Täna on tunnustamise ja tänamise päev. Linna ja maakonna vapimärkidega paneme inimeste külge tunnuse, oma märgi, mis näitab avalikult ja kõlavalt – see inimene on üks meie hulgast, vaadake, me oleme uhked, et ta just meie hulka kuulub! 

Austatud vapimärkide kavalerid, teid on märgatud, teie peale on mõeldud ja häid mõtteid väljagi öeldud. Meie kiitusega kitsi rahva juures on see ehk suuremgi rõõm kui kusagil mujal. Olge te tänatud! Andke meie tänu edasi oma pereliikmetele, kolleegidele ja sõpradelegi, kes on teid toetanud ja abistanud.

Tulles tagasi tänase jutulõnga algusesse, siis me kõik oleme kusagilt pärit ja meil kõigil on eri identiteet. Me saame osa kogu maailma muredest, elame suures peres koos kodukontinendi rahvastega ja jääme samal ajal kodutänava, -küla ja -maakonna patriootideks. Me oleme elanud okastraadi taga ega kipu sinna tagasi. 

Meie noored ja vanemadki lähevad praegu laia maailma õnne otsima, paljud neist jõuavad oma otsingutega mõne aja pärast koju tagasi, paljud mitte. Aga see on vaba inimese vabalt tehtud otsus, mida tuleb igal juhul austada.

Mõelgem siis täna siin, oma riigi 101. sünnipäeval ka nende, meile lähedaste inimeste peale, kes on kodust kaugel, maailmakodanikud, eurooplased, aga ikka eestlased ja pärnakad. Mingu meil kõigil üheskoos hästi!

Elagu Pärnu ja Pärnumaa! Elagu Eesti!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles