Väino Linde: Valija ei eksi kunagi. Või siiski?

Valimiseelistus olevat pigem emotsioon kui ratsionaalne otsustus. Eelhääletamine Kaubamajakas. Järjekorra ankrumees on näitleja Lauri-Kare Laos.

FOTO: Urmas Luik

Erakondade valimislubadustele ei ole seatud piire. Need võivad olla kas täiesti realistlikud või äärmiselt ülepaisutatud. Ilmselt läheb mõni partei siin teadlikult riigi tegelikest võimalustest ja põhiseaduse piiridest kaugemale. On ju siis valimiste järel parlamendis koostööd arutades üksteisele lihtsam järeleandmisi teha, kuid enne heas usus ja lootuses antud poolthääli poliitikutelt keegi enam tagasi võtta ei saa.

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Millest võiks lähtuda valija, kui läheb valimiskasti juurde? Poliitikateadlaste valdav arvamus on, et suuremale osale inimestest on valimiseelistus pigem emotsioon kui ratsionaalne ­otsustus. See tähendab, et üldjuhul täidab valija oma kohust meeldivuse pinnalt ega vaeva end pikkade süvaarutlustega. Siiski ei ole konkreetse valiku tegemine üksnes isiklike eelistuste küsimus. Valija käitumist mõjutavad üpris erinevad tegurid. Eelkõige puudutab see sotsiaalset ja perekondlikku tausta. Vanus, haridus, sugu, sõpruskond, sotsiaalvõrgustik on samuti ­väga tähtsad. Kui siia lisada meedia kõigi oma võimalustega, siis just need asjaolud koos aitavadki inimesel kinnistada ja vahel muuta oma poliitilisi eelistusi.

Niisama tähtis on valija enda erakondlik määratlus. Osa kodanikke, kes on ühte ja sama erakonda toetanud selle loomisest peale, teeb seda kindlasti jälle. Rutiinsele valijale ei olegi enam olulised erakonna lubadused, tema toetab oma parteid harjumusest.

Tagasi üles