Jõulise nokaga haruldus külastab meeleldi toidumaju

Suurnokk-vindi nokk on tavatult massiivne. Kui enamikul vintlastel on nokk peentöö instrument, et seemnetest tuum välja koukida, siis suurnokk-vindi oma on jõuline tööriist, millega ta purustab näiteks kõvu kirsikive. Foto: Karl Adami

Taanduv lumi ja pikenevad päevad kutsuvad üha enam õue. Looduses leidub juba rohkesti kevademärke, olgu need siis verevad karikseened või metsa all lendavad sääsed. Muidugi ei saa unustada tiivulisi, keda paljud pikisilmi ootavad. Väljadelt kostab sookurgede läbilõikav trompetihüüd, mis äratab isegi uniseima loodushuvilise. Põldudel otsivad nokaesist kiivitajad, põldlõokesed, kuldnokad ja laululuiged. Mina ootan aga suurnokk-vinte.

Suurnokk-vinti tuntakse märksa vähem kui näiteks kuldnokka või linavästrikku. Enamik meie suurnokk-vinte veedab talve Kesk- ja Lääne-Euroopas ja jõuab tagasi just märtsis-aprillis. Märkamata jääb see kaunis vintlane peamiselt seetõttu, et teda ei ole Eestis nii arvukalt kui metsvinte ja linavästrikke.

Ühtlasi tegutsevad suurnokk-vindid sageli kõrgel puuvõras ja silme ette satuvad siis, kui maapinnale laskuvad või sügisel toominga- ja pihlakamarju, pahatihti kirsse ja kreekegi noolivad.