Kuidas me tundmatus kohas vette hüppasime?

Karoliine Aus
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Esmaspäeva õhtul oli meie esimene jooksutrenn Anu Teppoga. Tõsi küll, jooksu oli sellest 15 minutit ja ülejäänud tunnikese tegime üldkehalisi harjutusi.

Meid mõlemat Triinuga üllatas see, et alustasime soojendusjooksuga kohe, enne venitusharjutusi tegemata. “Me enne soojendusjooksu ei venita, kuna see ongi selline rahulik jooks. Pärast seda on korralik venitus,” kommenteeris Anu.

Peale selle arvasime, et esimesel treeningul õpetab juhendaja meile esmalt õiget tehnikat, kuid nüüd teame, et seda õpime hoopis neljapäevastes trennides, mis rohkem jooksmisele pühendatud.

Kusjuures tegu oli eelviimase sisetrenniga, kevade saabudes kolime õue. Vahva! Nii saamegi vaimu varakult Luitejooksuks valmis panna.

Tegin veel paar aastat tagasi viis korda nädalas korralikku trenni, kuid ülikooli minnes vähenes see ühe korrani, misjärel jäi seegi ära. Niisiis alustada taas sportimist tunniajase treeninguga, mis koosnes 40sekundistest harjutustest ja 20sekundistest pausidest, oli paras šokk! Triin ütles, et kui tema regulaarselt rühmatrennides ei käiks, ei teaks ta, kas oleks suutnud lõpuni innukalt vastu pidada. Algajaid võib trenn esimesel korral küll ehmatada.

Oleme teineteisele toeks nii trennis kui väljaspool seda, samuti jagame vahetuid emotsioone.
Karoliine Aus

Aga pidasime mõlemad kenasti vastu, küll väikeste viilimistega. Rõõmustasime, et oleme rühmatrennidest õppinud Anu jooksutrennis tehtavatest harjutustest lihtsamaid variante. Eriti vajasin neid mina, sest kord olen juba liiga intensiivselt treenimist alustades seljale viga teinud. Anu hoidis meil kogu tunni vältel silma peal ja see andis kindlustunnet, et teeme harjutusi õigesti ega vigasta end.

Jäime Triinuga ülejäänud rühmast veel palju kauemaks venitama, et järgmise päeva valu ära hoida, seejuures jagasime muljeid äsja tehtust. Leidsime, et meid justkui visati tundmatus kohas vette. Kuid kuidas teisiti ujuma õppida? Tuli vooluga kaasa minna ja kiirelt õppida.

Mida me õppisime?

  • Õues joostes ei tasu end liiga paksult riidesse mässida. Isegi sall võib olla liiast.
  • Spordipoodide müüjad ei pruugi alati teada, milline jooksutoss sobib just sulle. Seda aitab välja selgitada digitaalne jalalabauuring.
  • Õige sörgitempo on selline, mille juures saad hingeldamata juttu ajada.
  • Algajad peaksid vaheldumisi jooksma ja kõndima, näiteks viie minuti kaupa.
  • Alles alustavad jooksjad võivad käia ühel päeval tund aega kõndimas ja teisel pool tundi jooksmas, nii kordamööda.
  • Selleks, et saada heaks jooksjaks, on vaja teha muud sportigi. Tugevad kõhu- ja seljalihased tulevad ainult kasuks.
  • Venitusi tuleb teha pealaest jalatallani.

Nüüd on trennist möödunud päev. Pean tunnistama, et kui me ei sammuks seda rada Triinuga koos, oleks palju raskem jätkata. Oleme teineteisele toeks nii trennis kui väljaspool seda, samuti jagame vahetuid emotsioone.

Minu enesetunne on üllatavalt hea, välja arvatud ülaselg, mis väga kiireid liigutusi ei kannata. Triin arvas, et temal valutavad järgmisel päeval kindlasti sääred, kuid mõnusalt annavad tunda hoopis õlad, alaselg ja küljed – ilmselt said saatuslikuks topispalli harjutused, mida ta pole keskkooli lõpust alates teinud. Vaim püsib erk, oleme motiveeritud ja ootame järgmisi pingutusi põnevusega.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles