Isase rootsiitsitaja vallalisuse reedab kiirem laul

Rootsiitsitaja isaslinnud on ühed esimesed lauljad hommikul ja viimased õhtul, vakka jäävad nad vaid pimedatel öötundidel. Foto: Karl Adami

Loodus ei suuda enam vakka olla. Eelmise nädala lõpul, mil kõndisin Pärnu jõe äärsel niiskel niidul, ehmatasid mind nii tikutajad kui sinikael-pardid, kes jää alt vabanenud ojades tiibu puhkasid ja nokaesist otsisid. Nende vaikset tegutsemist saatsid valjuhäälselt aga kiivitajad, sookiurud ja põldlõokesed. Pajupõõsas turninud rootsiitsitajadki laulsid selles kooris kaasa.

Rootsiitsitaja, keda naljatamisi rootsi itsitajaks või rahvasuus pajuvarblaseks kutsutakse, on võrdlemisi tähelepandamatu varblasesuurune lind. Välimuski on sel tiivulisel tagasihoidlik. Vaid isaslinnul on kevadsuvel pea ja kurgualune silmanähtavalt mustad ja lai kaelus valge, turi aga mustatriibuline, tiivad pruuni-mustatriibulised, selg hall ja alapool valkjas. Emaslind on veel tagasihoidlikum: pealagi ja põsed mustjaspruunid, tugev silmatriip hele ja haberiba valge, ülapool pruunikirju, alt hele.