Edgar Savisaar: Kutsume kokku Eesti omavalitsuste kongressi

Edgar Savisaar
, Keskerakonna esimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Edgar Savisaar.
Edgar Savisaar. Foto: PP

Novembris toimus Tallinnas VII omavalitsusfoorum, millest võttis osa ligi 300 omavalitsustegelast kogu Eestist. Osalenud analüüsisid omavalitsuste olukorda Eestis ja keskendusid taaskord esile kerkinud haldusreformi teemadele.

Kirurgiline sandistamine

Kuidagi ei saa nõus olla sellega, et Eestis ei toimu haldusreformi, tegelikult toimub küll ja see käib täis-tuuridel. Ainult et valitsus ei nimeta seda õige nimega. Reformi sisu pole üksnes valdade pankrotti viimine, vaid enamiku maakonnalinnade kirurgiline sandistamine.

Gümnaasiumide arvu järsk vähendamine tekitab peataolekut terves riigis. Kümnete päästekomandode koondamine on seda ebakindlust süvendanud. Riiklike muuseumide hävitamisel räägitakse ju nii Nigulistest kui maakonnamuuseumidest.

Kardan, et suurem lõikus on ees vallaraamatukogudel, sest kultuuriminister Rein Langi sõjaretk Barbara Cartlandi vastu tundub riikliku raamatuostu närvutamise suitsukattena.

Mõtleme korraks, mis on maapiirkondadega juhtunud: arstipunktid ja lausa maakonnahaiglad on kadunud, suurtes piirkondades pole perearste, postkontorite sulgemine ei ületa enam uudiskünnistki. Avalike teenuste maalt kaotamine on avanud eelkõige noorte silmad ja tööealine rahvas põgeneb koos lastega üha kiiremini kahte Eesti suuremasse linna ja siit edasi või otse välismaale.

Peale Tallinna suudab ainult Tartu oma elanike arvu säilitada, kõik ülejäänud keskused on juba möödunud kümne aasta perspektiivis languses ja see tendents kahjuks süveneb.

Selle kurva reformi tagajärjed on silmaga nähtavad ja pöördumatud. Alibi niisugusele poliitikale annavad aga ainetud vaidlused valdade suuruse ja nende liitmise üle. Regionaalminister Siim-Valmar Kiisleril on sellises poliitilises tööjaotuses oma selge roll: tema asi ongi üleval hoida neid vaidlusi, seni kuni Jaak Aaviksoo ja Juhan Parts, Hanno Pevkur ja Keit Pentus, Lang ja Kristen Michal maapiirkondades avalikud teenused viimseni likvideerivad.

Ainus, kes valitsuses halduse ümberkorraldusega ei tegele, ongi regionaalminister Kiisler. Kõik portfelliga ministrid on aktiivselt ametis regionaalhalduse reaalse ja mastaapse ümberkorraldamisega.

Sellise arengu tulemusena muutuvad iseenesest ainetuks arutelud valdade teenuste ja nende standardite üle – pole inimest, pole omavalitsust ega olegi probleemi. Siis tuleks Kiisleri tähetund, et kuulutada: haldusreform on toimunud. Ent see reform pole legitiimne, sest selleks ei ole rahvas võimuparteidele ega valitsusele mandaati andnud. See reform ignoreerib omavalitsusi ja, mis peamine, sellist Eestit pole keegi soovinud.

Inimesed lahkuvad Pärnustki

Kui omavalitsused midagi ette ei võta, koondub kogu Eesti elu pealinna ümber. Tartu võib samuti elama jääda, aga ta pole liiga suurele osale Lõuna-Eestist väljarändajatele enam atraktiivne sihtkoht ega vahepeatuski. Rääkimata muudest piirkondadest.

Hiljuti oli mul külas Pärnu linnapea Toomas Kivimägi, kes muretses analoogilise tendentsi pärast: inimesed kolivad välja. Pärnu alustas Tallinna eeskujul jõulist registreerimiskampaaniat, et inimesed linna tagasi tuleksid.

Kui mõni aasta tagasi käis jutt nelja regionaalse halduskeskuse tugevdamisest, siis elu on alles jätnud vaid ühe – Tallinna, kus aga ei olda Eesti hääbumist nähes sugugi rõõmsad.

Arvestagem, et Eesti rahvaarv on viimase 20 aastaga vähenenud umbes 300 000 inimese ehk 20 protsendi võrra, USA luure keskagentuuri andmeil on Eesti rahvaarv 1,28 miljonit, veel 1990. aastal oli meid 1,56 miljonit. Tallinnas saadakse väga hästi aru, et senise taandarengu jätkudes pole juba kümmekonna aasta pärast Eesti rahvast enam Tallinnaski.

Kohapeal on veel jõudu

Halduslikud ümberkorraldused peaksid tuginema kolmele põhipunktile.

Esiteks: omavalitsuste rahastuse suurendamine, iseseisva maksubaasi loomine ja finantsautonoomia tugevdamine.

Teiseks: riigilt omavalitsustele pandud kohustused peavad olema selgesti määratletud ja vastavalt rahastatud.

Kolmandaks: omavalitsustele peab olema sisuliselt tagatud õigus ja võimekus üleriigilisel tasandil end puudutava üle otsustamises osaleda.

Samal ajal kui omavalitsuste esindusorganisatsioonid tulekahju kustutavad, töötab valitsus haldusreformi kallal, mille tulemus on omavalitsuste hääbumine. Niikaua kui omavalitsusliidud ootavad regionaalministrilt kutset kõikvõimalikele haldusreformi konsultatsioonidele, tehakse see reform mujal ministeeriumides ära.

Just seepärast peavad omavalitsuste esindusorganisatsioonid võtma initsiatiivi, kus Tallinn Eesti suurima omavalitsusena on valmis toetama nõu ja jõuga, sealhulgas uuringu ja omavalitsusprobleemidega tegeleva mõttekoja rahastamisel.

Eeltoodud mõtetest on sündinud ettepanek korraldada 2012. aasta veebruaris linnade liidu, maaomavalitsuste liidu ja omavalitsusfoorumi ühine üldkogu – Eesti omavalitsuste kongress, mis kujundab seisukoha ümberkorralduste suhtes, mida valitsus püüab sildistada kui omavalitsusreformi. Omavalitsused peavad näitama, et kohapeal on jõudu ning suudetakse enda ja oma rahva eest seista!

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles