Korvpallurid läksid kohe vastase kõri kallale ega lasknud mängu lõpuni lahti

Pärnu mehed lähevad Rapla härgadele kohe kõri kallale. Isuga “kägistavad” nad vastast kaitses, innuga võitlevad rünnakul.

On 14. aprill. Samal ajal kui pealinnas kõlab “Kõigi Eesti laul”, on siinsete korvpallurite missioon näidata, et vähemalt väike osa Pärnust, 420ruutmeetrine ristkülik kohalikus spordihallis, pole kõigi Pärnu. See on siinse korvpalli esindusmeeskonna jagu.

Lust on vaadata, kuidas mehed õhust lauapalle jõuga alla tirivad, iga palli pärast võitlevad ja iga hinna eest mänguvahendit korvi saada püüavad. Hinge võtab kinni, kui Justin Alston ja Demetre Rivers nagu tiivulised kevadekuulutajad üksvahe lae alla lendavad ja palli ülevalt jõuga läbi korvirõnga virutavad.

Aga ega vastane halvem ole. Põrmugi ei taha ta oma kodus veerandfinaalseeria avamängu võitnud suvepealinlastele midagi niisama kinkida. Rapla vastu pole kunagi lihtne. Vastupidi: päris raske on.

Rivaal hakkab vastu seda enam, et Pärnu kodumängude mõistes arvuka publiku (ehkki vabu kohti leidub, võib mööndusega öelda, et kohal on täismaja) hulgas on vaata et sektori jagu punasesse riietunud Rapla fänne, kes ennastunustavalt kaasa elavad, hullunult trumme taovad ja kogu kopsujõuga pasunat puhuvad. Ega neil muud üle jää, sest paar sektorit mere pool teevad Pärnu andunud fännid ju täpselt sedasama.

Nagu kodutiimi peatreener Heiko Rannula pärast mängu märgib, on alati olnud eesmärk aktiivselt alustada. Kas see õnnestub, oleneb suuresti vastasest. “Vorm peaks praegu tipus olema,” lisab Rannula.

Rannula nendib, et ehk pingutasid nad alguses veidi ülegi. “Olime rünnakul natuke liiga pinges,” sõnab ta. “Tegime pisivigu.”

Külalised rebivad esimese viie minutiga 12:4 ette. Tasavägise perioodi võidab 15:14 Pärnu.

Teisel veerandil on kodumeeskonnal mõni õnnestumine rohkem. Nii lähevad tiimid poolajapausile Pärnu 39:32 juhtimisel.

Kohati ei tundu vaatepilt korvpallimängu, vaid suisa sõjana. Iseäranis tugeva paralleeli vaenutegevusega saab tõmmata siis, kui kohtunikud peavad minema lahtise palli pärast põrandale võitlusse sukeldunud sportlasi lahutama. Millegipärast on Pärnu vastasseis Raplaga tundunud mõnelegi kõrvaltvaatajale alati põhimõttelisem kui heitlus kellegi teisega.

Õhk on pinevusest paks. Lärm meeletu. Trumminuiad löövad üha intensiivsemalt ja üksvahe tundub, nagu süda puperdaks nende löökidega samas rütmis.

Raske öelda, kas energia on kandunud rahva hulgast väljakule või vastupidi. Küll on fakt, et Pärnu aina skoorib ja mängib üha paremini kaitses.

Rannula toob esile Pärnu pikema pingi ja suuremad jõud tagaliinis. “Saame neile kogu aeg survet avaldada,” avaldab ta. “Kahes esimeses mängus on see toiminud. Mängu alguses ei löö see välja, aga mida aeg edasi, seda rohkem hakkavad nad eksima. Nad väsivad.”

Vahepeal tualetis või spordihalli kohvikus hea ja parema järel käinutele tuleb paraja üllatusena, et vahe on juba üpris soliidne. Sujuvalt see aina käriseb. Pärnu poolehoidjate õnneks, sest just kodumeeskonna sportlased on need, kes käristavad. Pärnu võidab kolmanda veerandi 21:9. Enne viimast vaatust on nende edu 60:41.

Pool minutit enne mängu lõppu on kodumeeskonna fännisektor püsti. Kümmekond sekundit hiljem seisab vaat et terve saal. Vaid Rapla fännid veel istuvad.

Lõpusireeni kõlades skandeerib rahvas seistes. Rõõmsad väljakuperemehed ruttavad fänne tänama ja nendega üheskoos rõõmustama. Rapla poolehoidjadki ei jäta omasid tunnustava aplausita.

“Fännid on meil alati olnud väga vinged,” kiidab Rannula. “Meil on suhteliselt suur saal ja siiani pole olnud täissaali tunnet, aga eile oli eriti võimas kodusaal.”

Kohalik korvpalli esindusmeeskond Pärnu Sadam võitis pühapäeval Pärnu spordihallis Rapla Avis Utilitast 82:57 ja läks Eesti meistrivõistluste veerandfinaalseeriat 2:0 juhtima. Ülearu joviaalseks ega rahulolevaks ei saa aga jääda, sest poolfinaali pääsuks tuleb ampsata veel üks võit. Juba teisipäeval lähevad tiimid vastamisi Raplas.

Rannula teab väga hästi, et seeriat on väga raske lõpetada. “Neil pole enam midagi kaotada,” möönab ta. “Raplas on alati raske mängida, pealegi tulevad nad viimast välja panema. Peame selleks valmis olema.”