Annely Levandi: Kui oleksin terve, poleks ma siia jõudnud

Annika Kuusik
, reporter
Copy
Siht saada disaineriks oli Annely Levandil silme ees juba lapsena.
Siht saada disaineriks oli Annely Levandil silme ees juba lapsena. Foto: Urmas Luik

Rõivadisainer Annely Levandi on loonud haldjaliku kudumimaailma, millest õhkab naiselikku ilu ja hingelist maailmatunnetust. Veel kümmekond aastat tagasi juhtis naine rahvusvahelise mõõtmega pereettevõtet, mille edu kandis kätel, aga häving laastas hinge. Peale selle lagunes pere ja terviski ei andnud armu. Nüüd on ta leidnud elule uue mõtte ja on kõigi raskuste eest tänulik.

Olite edukas ärinaine, kelle töö eeldas pidevat reisimist (ühelt messilt teisele), ja samal ajal pereema. Kas on võimalik mõlemaga korraga hästi toime tulla?

Nüüd ütlen, et on. Ma arvan, et praegu inimesed suudavad toimetada mõlemal rindel väga edukalt. Vanasti oli kohusetunne nii tugev ja rõhuv. Ma ei osanud võtta vabalt. Kodus olid lapsed, samal ajal tundsin suurt vastutust 25 töötaja ees, kes meil kudumisfirmas olid. Siis hakkasid maksud pitsitama. Ühelt maalt tundsingi, et pean lõpetama. Liiga raskeks läks.

Alustasite pereettevõttega Levandi 1990ndate algul. See oli segane aeg. Oskate selle ajastu ettevõtlusele miskit omast esile tuua?

Alguses põhines äri usaldusel. Saatsime kliendile kauba ja siis ta maksis. Polnud lepingut, midagi sellist. Ei olnud seda, et keegi jättis maksmata. Jaapanlased tahtsid alati veel rohkem maksta. Aga kui läksime Ameerikasse, tegid esimesed kliendid meile kohe naksti! ära. Võtsid suure koguse ega maksnudki. Mulle läks see hinge: kuidas nii saab?

Me alustasime siis, kui maksuametit üldse polnudki, ei pidanudki makse maksma. Siis aga tulid maksud. Vene ajast tuli kindlasti kaasa see, et läbilöömiseks pead valedega mängima, sahkerdama. Mäletan, kui läksime ümbrikupalkadelt üle ametlikele tasudele, 1990ndate lõpus tahtsid kõik inimesed võlgu võtta, palju palka saada. Meie pidime palju makse maksma. Need tõusid nii kõvasti, et me ei saanud enam keskenduda loovusele, vaid pidime ainult mõtlema, kuidas maksud saaks makstud. Iga kuu oli vaja megapalju tellimusi. See viis mult loovuse, ma ei saanud enam keskenduda toredatele asjadele ega inimestele. Vaid pidin keskenduma rahale.

Ma ei osanud ettevõtjana tol ajal makse austada, võtsime seda raske kohustusena ja see ongi probleem. Nüüd ma austan maksude maksmist. Näed ise, mille pärast (viitab ratastoolile, A. K.). See oli tegelikult inimeste ja riigi heaks. Praegu võtavad ettevõtjad maksude maksmist vabamalt.

Kuigi ega praegugi ettevõtjad väga rahul ole. Leitakse, et meie maksud lämmatavad, eriti väikeettevõtjaid.

Võib-olla on see siis mõnel endale lahti mõtestamata.

Mul oli selline tunne, nagu oleksin lapse ära andnud.

2009. aastal müüsite pereettevõtte Levandi maha.

Firmast loobumine ei olnud üldse lihtne. Mul oli selline tunne, nagu oleksin lapse ära andnud. Nii palju aastaid tegime ja nägime vaeva, mulle väga meeldis tegelikult. Aga pidin edasi liikuma ja see oligi õige. Tekkisid terviseprobleemid ja tahtsin olla rohkem koos oma lastega.

Kui ma nüüd kõigele tagasi mõtlen, siis saan aru, et tegelikult ma olen õnnelik, et see juhtus. Leidsin tänu sellele oma loomuses teisigi pooli. Hakkasin näiteks maalima.

Vahepeal otsisin enda kohta, et äkki käsitöö ja disainimine ikka ei ole minu ala. Aga kiiresti sai selgeks, et kudumitest ma ei suuda kaua eemal olla. Kogu aeg jooksid kudumid ja ideed silme eest läbi.

Kui tegevuse lõpetasime, tundsin suurt süüd kõigi tööliste ees. Üldse elasin seda lõpetamist väga raskelt üle. Praegu mõtlen teisiti. See on loomulik, et inimesed voolavad, ebaõnnestuvad, katsetavad. Aga tol ajal oli au sees see, et inimene töötas elu lõpuni ühes firmas.

Mulle meeldis olla ärinaine ja sellega kaasnev elu. Ma jäin kahetsema, ei osanud kõike seljataha jätta. Ja praegu ongi tulemus siin (osutab taas ratastoolile, A. K.).

 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles