Viljar Raidam: Ühisgümnaasiumi lõpumärgist ja -sõrmusest ning ajaloost

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Lõpumärk 1949

FOTO: PP

Oma elu ühe tähtsündmuse, keskkooli lõpetamise puhul tahtsime valmistada traditsioonilise kooli lõpumärgi. Kavandi koostamisel osales Marie Leksteini kunstiringis neli meie klassi poissi: Gunnar Jürgenson, Olavi Kildemaa, Avo Rebane ja Vello Annusver. Teadsime, et niinimetatud kodanliku Eesti sümboolika elementide kasutamine oleks ettevõtmise juba eos määranud nurjumisele. Seepärast pidasime õigeks kasutada nõukogude sümboolika püha värvi – punast.

Lõpumärk 1952

FOTO: PP

Lõpusõrmus 1952

FOTO: PP

Süda ja kajakas

Märgi põhielement oli punane süda (õigemini südame vatsake), selle ülaosas Pärnu sümbol valge kajakas ja allosas terashall (esialgu sinine, millest kooli komsorgi Hugo Artma soovitusel loobuti) plaadike kooli lühendiga “PIK”, mille all aastaarv “1952” ehk lõpetamise aasta.

Meie kavandit ei lastud läbi, ka keti ja viisnurga (mis hiljem oleksid olnud lihtsalt eemaldatavad) lisamine ei aidanud. Igasugune lõpumärgi valmistamine oli keelatud. 1949. aasta lõpetajad valmistasid keelule vaatamata ikkagi märgi. Sellest tuli nii suur pahandus ja kõik poisid pidid oma märgi, sealhulgas need, mis olid valmistatud kinkimiseks õpetajatele, direktor Rudolf Kabinile ära andma, kui tahtsid kooli lõpetada. Aastakümnete pärast kuulsin, et üks märk olevat siiski suudetud säilitada, kuid hiljem olevat see laste käes mängides kaotsi läinud.

Märgi asemel otsustasime valmistada lõpusõrmused. Kiiresti tehti sõrmuse kavand ja lõpuõhtul olid meil hõbedased lõpusõrmused sõrmes, ühel isegi kullast. Sõrmuse siseküljele oli graveeritud selle omaniku eesnimi ja esimese kokkutuleku aeg “1. juuli 1957”. Kahjuks kaotas omanik hiljem oma kuldsõrmuse TPI ehituspraktika ajal Konuvere jõkke.

Aasta enne koolilõpetamise 50. aastapäeva selgus pooljuhuslikult, et kuldsõrmuse kaotanud koolivennal on ka kooli lõpumärk, mis valmistatud meie kavandi järgi. Selgus, et väike sõprusring oli siiski tutvuse abil lasknud pisikese koguse märke valmistada.

Arvatavalt 1950. aastate lõpus allkirjastas direktor Kabin dokumendi ja meie kavandatuga väga sarnane märk sai kooli ametlikuks märgiks. Selle autoriks peetakse ekslikult 1949. aastal meie kooli lõpetanud Hugo Hiibust. Tekib õigustatult küsimus: miks siis 1949. aastal sellist lõpumärki ei kavandatud, vaid sooviti mõõga ja tõrviku kujutisega märki?

See kirjatöö on võetud mälestuste kogumikust ”Pärnu poistekooli viimane lend“ (2002). Kogumikus on nimetatud kahe lõpumärgi fotod.

Segakooli esimene lend

Veidi kriitikat 26. novembri Pärnu Postimehes ilmunud Pärnu ühisgümnaasiumi raamatu katkendi kohta.

Väide, et 1948. aasta sügisel Pärnu I keskkoolis (poistekool) ja Pärnu Lydia Koidula nim II keskkoolis (tütarlastekool) ühises koolimajas kooliteed alustanud õpilased lõpetasid kooli (11. klassi) segakoolis, ei vasta tegelikkusele. Nendest 1952. aastal lõpetanud lendudest said nimetatud koolide viimased eraldi koolide lennud (vt 2006. aastal ilmunud Elmar Joosepi koostatud ja toimetatud ”Pärnu Ühisgümnaasium algusest aastani 1952”, lk 494).

Vastuolu ilmneb ka artiklis eneses, kus kirjas, et õppenõukogu 28. protokollis (1952. aasta juunis, V. R.) on poistekooli viimase lennu lõpetajate nimekiri, kuid samas pole midagi kirjas uude koolimajja kolimisest ega uuest koolist (segakoolist, V. R.). Seega saab valges koolimajas segakooli esimene lend olla 1953. aasta oma.

Tagasi üles