Lootus oli see, mille külge Saksamaal klammerduti, arvates, et Euroopas leviv võlakriis laheneb kuidagi iseenesest, vaikselt oodates.
Kas Euroopa on tee lõpus?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõigepealt eiras Saksamaa Kreeka võlakriisi, hiljem nähti seda ainuüksi Vahemere-äärse riigi siseprobleemina ja lõpuks, kui kõrvale vaadata muutus pea võimatuks, otsustati jagada võlgades virelevatele hellenitele suures mahus toetusi. Viimase abirahapaki suurus on 440 miljardit eurot, sellest jääb Saksamaa kanda 220 miljardit ehk täpselt pool summast.
Seejärel, kui kriisist nakatusid eurotsooni ülejäänud liikmed, otsustasid rahandusministrid finantsturu reaalsel sunnil sõlmida veel EFSFi (European Financial Stability Facility ehk Euroopa finantsstabiilsuse fond) abilepingu, mis sisaldas väga küsitava sisuga finantstooteid. Idee oli kergitada – osaliselt väljastades kindlustatud krediite – Kreeka toetuseks antud summat 440 miljardilt eurolt 1,2 biljoni euroni. Selle abinõuga suurenes Saksamaa enda finantsrisk 220 miljardilt 600–700 miljardi euroni.
Kuid seegi euro päästmise meede läks vett vedama, sest reitinguagentuurid ähvardasid langetada Prantsusmaa taset. Rääkimata sellest, et “kogemata” viidi Nicolas Sarkozy riigi majandusolukord mitmeks tunniks alla. Kas see oli juhuslik viga? Kuid nüüd ei olnud investorid enam nõus finantstuletisi 440 miljardist eurost kõrgemale kergitama ja seetõttu on euroriikide, nagu Itaalia ja Hispaania, tegevusvabadus selgelt piiratud.
Pealegi, investorite seas on tekkinud kahtlus Saksamaa riigilaenude turvalisuse suhtes, sest Bundestag otsustas äsja aastaks 2012 Saksamaa eelarvedefitsiiti tõsta. See tähendab, et eelarvepuudujääk tõuseb tunduvalt, võrreldes aastaga 2011, ja Saksamaal tekib raskusi oma laenudest lahtisaamisega. (Selle artikli ärasaatmisel tulid avalikkuse ette spekulatsioonid, et Saksamaa reitingutki soovivad agentuurid alandada.)
Kuhu sammub Euroopa?
Euroopa ühisvaluuta “sünnitamise” eufoorias ei arvestanud otsustajad riikide eri mentaliteetidega. Oma otsustes lähtusid eurotsooni asutajad naiivselt kõikide riikide heast tahtest pidada kinni kokkulepitud kriteeriumidest. Keegi ei pidanud vajalikuks reaalset olukorda kontrollida.
Seda, et vabatahtlikkuse süsteem ei ole funktsioneerinud, näitab fakt, et isegi pairiik Saksamaa ületas aastatel 2002 ja 2003 lubatud eelarvedefitsiiti kolme protsendi võrra ja riigi võlgnevus kasvas juba 1996. aastal 60 protsendini, rikkudes Maastrichti lepingu kriteeriume. Karistada Saksamaa ei saanud. Vabanduseks toodi, et võlgnevus kasvas tollal Saksamaa ühinemise tõttu, mis läks kallimaks, kui alguses arvati.
Nüüd on tekkinud küsimus: milline on euro ja Euroopa Liidu tulevik? Kui rääkida ühisvaluuta likvideerimisest, siis see samm viiks kõik euroriigid stagnatsiooni. Ajal, kui konkurents Euroopa ning Aasia ja Lõuna-Ameerika turgude vahel tiheneb, kui kõikjal annab tunda toorainepuudus ja on tekkinud muudki globaalsed probleemid, nagu kliima soojenemine ja maailma rahvastiku plahvatuslik kasv, oleks eurost loobumine seotud suurte riskidega. Ja mitte ainult Saksamaale. Mäletatavasti sündis euro idee just konkureerimaks ülejäänud tugevate valuutadega.
Kui võtta süžee, et eurotsoon jaguneb tugevateks ja nõrkadeks riikideks, on oodata, et Prantsusmaa ja Saksamaa eralduvad nii finantsiliselt kui poliitiliselt Euroopa eri tsoonidesse, nagu see oli enne Esimest ja Teist maailmasõda. See tähendaks omakorda uusi, sügavaid konflikte eriti Saksa- ja Prantsusmaa vahel.
Nii seisavadki riigid praegu teelahkmel, küsides: kas hoida kokku ja jääda ühiseks tugevaks Euroopaks, mis tulevikuski on võimeline kaasa mängima suurte riikide rahvusvahelisel kontserdil? Või muutub Euroopa suurte rahvuste kontinendiks? Teine variant tähendaks, et Euroopa riikidele jääks maailmas geopoliitiliselt kääbuse roll.
Euro päästmine, kuid kuidas?
Võlakriisist väljatulemiseks pakutud päästeabinõud ei ole siiani finantsturul toonud soovitud tulemusi. Seega on Saksamaal lahendada suur probleem: kuidas hoida koos eurotsooni? Merkeli valitsus on absoluutselt eurovõlakirjade vastu.
Eurovõlakirjade kohta, millega ELi liikmesriigid võtaksid ühiselt finantsturult laene ja vastutaksid koos nende tagasimaksmise ja intresside eest, ütles Angela Merkel 14. novembril Leipzigis: “Kuna oleme stabiilsuspakti leevendanud, peame nüüd kohe kehtestama eurovõlakirjad. Selle kohta võin öelda: see lahendus ei vii meid mõistlikku Euroopasse, kus mõeldakse sellegi peale, mis Euroopas homme toimub. ”
Sakslaste vastupanu
Euro päästeprogramm on tekitanud sakslaste seas suurt vastupanu. Üldiselt pelgavad inimesed inflatsiooni kasvu (raha juurdetrükkimine) – see hirm on Weimari Vabariigi pärand. Teiseks tuntakse hirmu, et riigi võlgnevus ületab riigi tootmisvõimsuse. Praegu pole see küll põhjendatud, sest Saksamaa eksport on kasvanud tänavu 1000 miljardi euroni. Uskumatu saavutus võlakriisi ajal.
Mida rohkem kogub võlakriis mujal riikides jõudu, seda suuremat survet avaldavad Saksamaale finantssüsti vajavad riigid, nagu Itaalia ja Prantsusmaa. Nemad soovivad omakorda lahendada eurotsooni muresid lühiajaliselt ELi ja pikaaegselt eurovõlakirjade abiga.
Strasbourgis 20. novembril minitippkohtumisel suutis Merkel riigilaenude ostmist ja eurovõlakirjade vastuvõttu ära hoida. Saksamaa liidukantsler soovib lahendada probleeme euroriikide ühise rahandus- ja majanduspoliitika abil ja kontrollmehhanismide kehtestamisega. Pakutud eelnõud on reaalselt rakendatavad ega nõua ELi lepingute muutmist. Tõenäoliselt pole oodata nende plaanide suhtes mitteeuroriigi Suurbritannia nõusolekut, küll aga kõikide liikmesriikide parlamentide ja Euroopa Parlamendi kinnitust.
Seda, kuidas suhtuvad liikmesriigid sellesse, et nende eelarvesuveräänsust püütakse kitsendada, näitab ELi riigi- ja valitsusjuhtide kohtumine täna-homme Brüsselis.