Üks püsivamaid asju siin ilmas on inimloomus, selle muutumatus. Vaatamata sajandite möödumisele, toimib Vana-Roomast tuntud loosung “Tsirkust ja leiba!” tänapäevalgi. Selle järgi talitamine tagab valitsejate püsimise ja rahva rahulolu.
Meelis Kukk: Tsirkust ja leiba
9. detsember 2011, 10:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tsirkusest
Kui teatrit võib tsirkuse alla mahutada, oli otsustamist Pärnu linnavolikogu eelmisel istungil. Asi selles, et kultuuriministeerium on võtnud nõuks teatrimajanduse Eestis ümber korraldada, riigi etendusasutuste asemel moodustada sihtasutused. Mõte iseenesest hea: sihtasutuse vorm annab teatritele senisest vabamad käed oma tegevust korraldada ja konkretiseerib juhtimist.
Sellesse plaani sundis reserveeritusega suhtuma ministeeriumi ettepanek värvata Sihtasutuse Teater Endla asutajaliikmete hulka Pärnu linn ja Paikuse vald. Kui Paikuse valla puhul selgitab kaasamist valla soov, et teater laieneks Reiu jõekääru vabaõhulava alale, siis Pärnu linna puhul on asi keerulisem, eriti kui vaadata kõiki tahke.
Arvestades Endla paiknemist Pärnus, tema sajandipikkust ajalugu ja kohta kultuurikeskkonnas, et teatri rõdult kuulutati välja meie riigi iseseisvus, on emotsionaalselt kõik argumendid poolt. Kes veel peale meie oleks sobivam jagama vastutust ja õigustama usaldust?
Vaatame aga asja teise, fiskaalse nurga alt. Teater nagu kultuur üldiselt pole isemajandav, keegi peab tasuma vahe tegelike kulude ja omatulude vahel. Endla puhul on seda siiani teinud riik ja kaetav kuluosa pole sugugi väike, jäädes viimastel aastatel miljoni euro piiresse, mis tähendab, et omatulud moodustavad alla poole kuludest.
Kultuuriminister Rein Lang, lubades oma kirjas tagada tegevustoetuse 2011. aasta mahus ja edaspidi kergelt tõusvalt, paneb sihtasutuse ülejäänud asutajaliikmed tulevikus tõsiasja ette osaleda tegevustoetuse kaasrahastamises. Sellisele järeldusele jõuab, tutvudes teatri tulevaste finantsprojektsioonidega.
Kui kahel järgneval aastal linn ei panustagi, siis edaspidi on see ilma teatri majandustulemuslikkuse olulise tõusuta vältimatu. Riigi toetuse püsimisel stabiilsena (Langi lubadus) kallinevas keskkonnas (ainuüksi elektri hinna oluline tõus 2013) ja teatripoolse majandusimeta tähendab selgelt ülejäänud asutajaliikmete lisarahastamise vajadust. See tähendab rahastamisülesande lisandumist Pärnule, saamata kergendust muude kohustuste puhul.
Riik on järjekordselt käitunud kavalalt Suure Peetrina, andes mõista, et kuulekus teatriküsimuses aitab avada riigi rahakraanid Kalevi staadioni renoveerimisel ja sõudekeskuse ehitamisel.
Tõehetke vajab küsimus, kas Pärnu linnal sihtasutuse nõukogu liikmena on oskust ja kaalu tüürida teatrit paremini kui riigil seni? Meie täieliku juhtimisõigusega asutus Pärnu linnaorkester katab oma tegevustuludega alla kuue protsendi kuludest. Samal ajal on meil probleeme tuluasutuste käimasaamisega.
Teater pakub kultuurielamusi eelkõige pärnumaalastele, aga laiemalt eestimaalastele ja meie külalistele. Miks ei võiks Sihtasutus Endla Teater toimida riigi sihtasutusena või asutajaliikmega Pärnumaa omavalitsuste liit?
Omavalitsused tunnevad tänini selgelt riigieelarvest eraldatava üksikisiku tulumaksuosa vähendamist 11,93 protsendilt 11,4 protsendini. Pärnu linn teeb jõupingutusi, rabelemaks välja 2008. ja 2009. aastal tekkinud võlakoormast. Me ei saa minevikku muuta, küll aga minevikult õppida.
Ebaselgus võimalike finantskohustuste ees – mille arvelt need kaetud saavad? – ja teatriteema mittekäsitlemine arengukavas olid põhjused, miks IRLi Pärnu linnavolikogu liikmed ei võtnud osa hääletamisest, kui otsustamisel oli Sihtasutuses Endla Teater osalemine asutajaliikmena.
Leivast
Leiva ehk töökohtadega on lood keerulisemad. Meil jääb üle konstateerida jätkuvalt Pärnu elanike ja maksumaksjate arvu vähenemist. Pärnust minnakse ära suuresti töö ja teenistuse pärast. Siinkohal tuleb väga kriitiline olla ja linnas esimese valukohana tunnistada negatiivset rändesaldot.
Praegu pole linnal võimalik niivõrd panustada rahaliselt, kuivõrd koostöösse, koondamaks kõik ettevõtluse aktiviseerimisele ja piirkonna kui ettevõtluskoha tutvustamisele kaasa aitavad jõud ja vahendid.
Meie kliimavöötmes ainult suvehooajale üles ehitatud tegevusega edasiminekut ei toimu. Kuurordiga samaväärselt tuleb panustada aastaringsetesse tegevusvaldkondadesse.
Tasakaalustatult, pakkudes rahvale nii tsirkust kui leiba ning jagades sellekohaselt ressursse, saab arendada elukeskkonda. Siis pöördub rändesaldo tõusule ja valitsejatel on, keda valitseda ja mille üle uhkust tunda.