Kohtumine, millest looduspiltnik unistadagi ei osanud

Lääne-pöialpoisil on laimirohekas keha pealpool, pronksivärvi õlad, kreemikas ja valge keha alaosa.

FOTO: Karl Adami

Päevasel ajal võimutseb juba õige ere päikesevalgus ja küllap on iga piltnik teadlik, et fotodel see kärts valgus enamasti kõige parem välja ei paista. Üle-eelmisel nädalal oli peale pea­aegu pilvevaba taeva rohkelt ­soojakraade, mispärast ajastasin ­fotoretked õhtutele. Ühel neist kulgesin rattaga tuttavat kruusateed mööda, kui ühtäkki kostis kõrvu kõrgetooniline ja võõras linnulaul.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Seda ei juhtu tihti, kui mul õnnestub kodukülas kuulda mõnda uut laululindu. Kuulatades kerkis mulle silme ette pilt lääne-pöialpoisist ja kui toomingavõsas turnivat lauljat silmata õnnestus, sain kahtlustele kinnitust. Linnumäärajaid sirvides olen sageli sattunud lääne-pöialpoisi kirjeldusele ja seni olen endale teadvustanud, et ta on lõunapoolsema levikuga liik. Tõsi, lääne-pöialpoiss rühib üha enam põhja poole, kuid temaga kohtumisest Eesti pinnal ei osanud ma isegi unistada.

Üritasin äkilisi liigutusi tegemata sellele vilkale linnule üha lähemale pääseda. Ühtäkki oli lääne-pöialpoisse suisa kaks. Kolmas, keda algul lääne-pöialpoisiks pidasin, oli meil kõikjal leiduv pöialpoiss, kes lõunamaalasi pidevalt kontrollis ja korra isegi manitses. Selle peale tegi üks ­lääne-pöialpoistest talle tuule ­alla.

Tagasi üles