Christina Värno: Minu kiri Eestile 

Christina Värno. Foto: Erakogu

Vahetevahel mööda pimedaid alevitänavaid kõndides tungib mu ninna Eesti lõhn, mis keerukaid tunneleid pidi lõpuks mu pähe ja südamesse jõuab. Ja siis ma mõtlen – samm läheb aeglasemaks –, juurdlen, arutlen endamisi ja seejärel mõnikord rõõmustan ja mõnikord tunnen suus kurbuse maiku. Tihti jäävadki need mõtisklused sinna tänavatele, kuid seekord on kõik must valgel ekraanil kirjas. See siin on minu, tavalise abituriendi kiri Eestile, meie Eestile, tulvil lootust ja kirge.

Vanemad inimesed kipuvad ikka noortele suhtenõu andma. See on igati tervitatav. Kõige tabavam mõte, mida ma kuulnud olen, on: “Pea meeles, olete teie ​versus​ probleem, mitte sina ​versus​ tema.” Ja nii on! Ka meie väikeses Eestis! Ei ole mina ​versus​ sina ​versus riik. Oleme meie, kes me Eestist hoolime, ​versus​ ühiskondlikud probleemid ja kitsaskohad. Tähtis on, et me õpiksime taas meeskonnana töötama. Peame õppima oma egost üle olema ja koostööd tegema. Liiga palju astume üksteise vastu, mõistmata, et tegelikkuses oleme samas paadis ja kaaslast uputades viime põhja iseenda. Võtame näiteks ülimalt tulise pagulaskriisi temaatika: KÕIK tahavad jõuda lahenduseni, aga KÕIK tahavad seda teha omal moel ja eraldi. Milleks? Me rõhutame koolides ja töökohtades, kui oluline on olla meeskonnamängija ja koostööaldis, miks me ei suuda sama järgida ühiskonnas? Miks meil ei ole soovi olla meeskond?

Võib-olla on meil raske kokku tulla, sest puudub ühine eesmärk, siht ja suund. Neid ei saa aga keegi kellelegi peale suruda, siis tekib hoopis trots ja vastumeelsus. Mulle on meelde jäänud filosoof Margit Sutropi mõte Tammsaare “Tõest ja õigusest” tuntud Vargamäe Andrese sihtide kohta: ehk eba­õnnestus Andres sellepärast, et teised tema eesmärke ei jaganud? Tänapäeval on põhimõtteliselt kõik uksed valla: õpi, mida tahad; reisi, kuhu tahad; ela, kus tahad. Mõni ime siis, et raske on leida fookust. Meid jälitavad euroopalik olemise soov ja suurusehullustus, mõnda meist luurab aga üleilmastuv maailm, kolmas vaevleb eesti keele elushoidmise käes. Igaüks jookseb omas suunas ja meile ei tule pähegi küsida, mida kõrval olev sõber parasjagu teeb, mille poole tema püüdleb. Eesti on aga väike ja kui me kõik teda eri ilmakaarde tõmbame, läheb ta lõpuks katki: rebeneb mitmeks tükiks.

See siin on minu, tavalise abituriendi kiri Eestile, meie Eestile, tulvil lootust ja kirge.

Minu sõbrad ei pea minult ees­märkide kohta uurima: ma pean oluliseks, et eesti keel püsiks elujõulise ja puhtana. Veebruaris toimus kampaania #omasõnad2019 ja loodan, et see üleskutse jõudis paljudesse Eesti kodudesse. Algatus oli hea võimalus taas eesti keeles mõtlema ja ütlema hakata. Viimasel ajal tundub meile, et uhke ja haritud on olla siis, kui me oskame paljusid võõrkeeli, eriti selge peab olema inglise keel. Jah, muidugi, keeli õppida on alati kasulik ja tänapäeva maailmas on ainult eesti keelega raske toime­ tulla. Aga kas mitte kõige uhkemana ei võiks end tunda need meist, kes suudavad ja tahavad end väljendada korrektses eesti keeles? Peaksime kiitma neid, kes mõtlevad välja uudissõnu, ja neidki, kes need sõnad kasutusse võtavad. Vaevalt eesti keel niipea välja sureb, kuid meie ühine eesmärk võiks olla: rohkem eesti keele väärtustamist! Oleme end eestlastena alati kultuuri kaudu defineerinud: laulupeod, raamatud, lakkamatu töökultuur, ärme siis unusta, et nende alus on meie emakeel.

Muutusi ootama ei saa jääda, ei ­tule siia kedagi, kes meie eest midagi ette võtaks. Eestil oleme ainult meie! Järgnev mõtteavaldus on pühendatud ja mõeldud eelkõige mu eakaaslastele, kes kohe-kohe ellu astuvad. Mis seal salata, noor inimene tahab ikka olla edukas, tuntud ja heal järjel, unistused küünivad taevani. Ja me elame ideaalses kohas: nii palju saab veel arendada, nii palju saab paremaks muuta. See kõik ootab meid! Vahet pole, kas sa valid enda erialaks bioloogia või ehituse, majanduse või mehhatroonika, rakendame oma teadmisi siinsamas, Eestis. Tahad olla juutuuber? Palun väga, loo oma sisu eesti keeles ja tekita enda vaatajates harjumus kasutada ilusat eesti keelt. Maailma avastamine ja mujal õppimine avardab silmaringi, kuid ärme unusta, et me oleme kodumaalgi kasulikud ja vajalikud.

Me ei peaks kartma oma arvamust välja öelda, Eesti asi on meie kõigi asi. Need 19aastase kirja pandud read ei ole kindlasti paljudele tõsiselt võetavad, mõne arvates olen ma elukauge, kuid kui kas või üks Eesti noor või ­vana siit kirjutisest indu sai, ei ole see rai­satud mäluruum, vaid millegi uue algus.