Tütar Lydia Koidula: Isa südant rõõmustas madam Muusika

Lydia Koidula.

FOTO: EESTI KIRJANDUSMUUSEUMI KULTUURILOOLINE ARHIIV

“Pärnu aeg on meie isa kõige viljakam ilukirjanduslik periood,” kirjutas Lydia Koidula isa eluloos. “Siin kandsid lõpuks vilja tema mitmekordsed taotlused saada kontsessioon eestikeelse nädalalehe väljaandmiseks. (---) Tema tolleaegne aastane toimetamishonorar ulatus 300 rublani. Tema palk koolitöö eest oli 60, ütle 60 rubla aastas!

Peale selle oli kooli juures 40 või 50 vakamaad heinamaad, põldu ja padrikut, mille oli linn maalapikestena terve ­hulga “saunaliste” kätte andnud ja mille sai senistest valdajatest alles aastaid hiljem kära ja vastuvaidlustega vabastada.

Kallimale linnaelule lisandus ülalpidamist ja haridust vajav arvukas kuuelapseline (kuues laps sündis Jannsenitele 1853. aastal, T. K.) perekond, lisandus veel kolm aastat otsa voodihaige naine ja kõik need vaesusemured, mis peavad olema üheskoos läbi elatud, et neid õigesti hinnata. (---) Üks meelelahutuse abinõu on aga papale läbi kõigi aegade lohutuseks olnud: tema muusikahuvi! Jumala ja sule kõrval on madam Muusika alati tema südamerõõmuks ja kuhu papa iganes elama asus, seal asutas ta ikka endale lauluseltsi. Nõnda Pärnuski, kus ta juhatas Eesti laulu- ja mänguseltsi.

Neil Pärnu aastail koostas Jannsen oma partituurid ja lõi laulu­kogud, millele ise tekstid juurde tõlkis. (---) Noorusaastail igatses ta isegi väga selle järele, et teoloogiat õppida, kuid seda polnud talle määratud! Aga võib-olla oli praost Mickwitzil õigus, kui ta ütles: “Te pole mitte pastoriks, vais rahvameheks sündinud!”

Sest me kõik seisame tema õlgadel, kus me nüüd omas paremini-teadmises nii tähtsalt kaugele vaatame – laskem seda iseendale ainult öelda!”

Jannseni eluloo on kirja pannud ka tütar Eugenie. Mõlemad tegid seda Eesti Postimehe 25 aasta juubeli ettevalmistamise aegu, 1881. aastal, kui “papa” veel elas, ehkki oli juba pooleldi halvatud.

Tagasi üles