Talvel nopib krokodillilt putukaid, suvel koogutab kodujõel

Kivil või mõnel veekogu kaldal peatuv vihitaja koogutab pidevalt tagakeha.

FOTO: Karl Adami

Rahulikud ja soojad suveõhtud suisa kutsuvad jõe äärde. Kas siis loodusvaatlusteks, kalastamiseks või kanuuga kulgemiseks. Voolava vee ääres paigal püsides võib märgata, kuidas ümbritsev end näitama asub: mööda tuhiseb türkiissinise kuuega jäälind, tantsivad ühepäevikulised täidavad ümbritseva õhu, kaldas toimetab tumedakarvaline mügri ja keset jõge laiali pillutud kividel peatuvad häälekad kahlajad – jõgitildrid ehk vihitajad.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Kivil või mõnel veekogu kaldal peatuv vihitaja koogutab pidevalt tagakeha. Vähemalt seni, kuni märkab teda jälgivat inimest või konkurenti. Sel hetkel tõuseb rästamõõtu ning hallikaspruuni selja ja kitsa valge tiivatriibuga vihitaja lendu ning avab noka, millest väikese linnu kohta kostab võrdlemisi jõuline hääl.

Lendu minnes kulgeb vihitaja enamasti kõrgemale pürgimise asemel madalalt üle veepinna ja laskub üsna nähtavale kohale, sageli veest välja ulatavale puurondile. Vee kohal liigub ta kiiresti: tiivalöögid on küll kärmed, kuid pisut jäigavõitu ja üsna väikese üles-alla amplituudiga.

Tagasi üles