Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/19/5064433t1h7a67.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/06/28/12308012t1hd44a.jpg)
Oleme jätkuvalt lähiajaloos, 1999. aasta suves, kus kriisihõngust hoolimata julgeti teha tulevikku vaatavaid otsuseid. Üks selliseid oli Saksa tehnoloogiakooli asutamine Pärnus.
“1999. aasta mais olid kaks Saksa firma esindajat Pärnus. Nad tulid haridusosakonda, kus mina olin parasjagu asejuhataja kutsehariduse alal. Nende soov oli näha meie kutseõppeasutusi. Viisin siis nad igale poole, näitasin, mida oli näidata, ja nad arvasid, et see süsteem pole mitte nõukogude-, vaid tsaariaegne,” meenutas Saksa tehnoloogiakooli direktor Indrek Alekõrs koostöö algust.
Sakslased omakorda kutsusid Alekõrre Saksamaale, näitasid seal oma õppebaase, tutvustasid süsteemi: ülesaksamaaline sihtasutus, kus on õppenõustamis- ja kutsehariduskeskused, erialakoolid.
“Käisime ringi, mul oli suu ikka päris lahti. Kuna valdan saksa keelt, siis saime palju rääkida mitte ainult kutseharidusest, vaid ka poliitikast. Suundumus oli, et Eesti astub Euroopa Liitu, ja välisfirmad mõtlesid laienemisele. Arutasime, et mis oleks, kui teeks Pärnusse kooli,” rääkis Alekõrs.
/nginx/o/2019/06/28/12308011t1h7360.jpg)
2. juulil 1999 sõlmisid Pärnu linnavalitsuse haridusameti asejuhataja, hilisem projektijuht Indrek Alekõrs ja Saksamaa Liitvabariigis asuva Königs-Wusterhauseni tehnoloogia- ja kutsehariduskeskuse juhataja Dr Rainer Straube koostöölepingu, mille kohaselt anti roheline tuli kutsehariduse edendamiseks Pärnus.
Projekti loomise ja elluviimise käigus tuli moodustada ühine äriühing Pärnu Tehnikahariduskeskus OÜ, kes oleks Pärnu Saksa tehnoloogiakooli kui erakutseõppeasutuse pidaja. Läbirääkimistel andsid nõusoleku nii Pärnu linnavalitsus (linnapea Vello Järvesalu, hiljem Andres Sooniste), Pärnu maavalitsus (maavanem Toomas Kivimägi) kui ka haridusministeerium.
Korraga tuli lahendada hulk küsimusi nagu asukoht, rahastamine, erialad, õpetajad.
Kuidas juhtus, et tehnoloogiakool asus kunagisse teenindusmajja?
“Linn otsis ruume, millele sakslased teeksid täisinvesteeringu. Oli lasteaed Mihkli 2a, linnale kuuluv hoone Kaevu tänaval, Sindi kergetööstuskool. Sakslased leidsid, et Sindi on kaugel, hea, kui oleks ikka linnas. Siis leidsimegi Jalaka 10, mis jagati kaheks kinnistuks. Jalaka 8 saime meie ja naaber sai Jalaka 10. Linn andis tasuta hoonestusõiguse 36 aastaks ja töö läks käima. Tartu Projekt tegi projekti, mis pidi vastama meie rahalistele võimalustele – üks miljon Saksa marka.
/nginx/o/2019/06/28/12308010t1h20db.jpg)
Investor oli Saksamaa oskustöölisi ühendav liit Kreishandwerkerschaft Paderborn eesotsas juhataja Josef Tackiga (nüüd sihtasutus Stiftung Bildung und Handwerk). Eston Ehituse abil valmis kool 2001. aasta 31. augustiks, poolteist aastat pärast projekti algust. Sellel ajal astusid kooli esimesed õpilased ja algas õppetöö,” jutustas Alekõrs.
Algusest peale võeti tehnoloogiakoolis suund tehnilistele valdkondadele: elektrikud, IT, raamatupidamine, kinnisvaramaaklerid. Need olid magnetid, vajalikud erialad.
Indrek Alekõrs imestab isegi, kuidas on koolil õnnestunud ellu jääda, sest õppemaksuga välja tulla oli küllaltki keeruline.
“Praegune seis on selline, et õppemaksu enam ei ole – kõik on kaetud lepingutega. See on hea märk. Kui kutsehariduskeskus on suur ja peavooluõppeasutus, siis meie oleme nišikool, kuhu siiski tee leitakse.
Viimane õppemaks oli kaks aastat tagasi, 2016. aastal oli osal erialadel ministeeriumi toetus, osa pidi ise maksma. Nüüd on tasemekoolitus riigi rahastada. Meie eripära on töökohapõhine õpe: kolmandik aega ollakse koolis ja kaks kolmandikku ettevõttes. Meil on kõik õpilased töökohaga kindlustatud. Selle poolest oleme ainus kool riigis,” on Alekõrrel põhjust kooli üle uhke olla.
/nginx/o/2019/06/28/12308013t1ha372.jpg)
Pärnu Saksa tehnoloogiakoolis on umbes 120 tasemeõppes õppijat. Peale selle kursuslased, kes käivad tasuta kursustel. On ka tasulised kursused.
“Õpilasi võetakse kaks korda aastas ja jälgitakse, mida tööturg vajab, mida nõutakse. Selline näide. Ettevõtjad ütlesid kevadel, et on vaja tööstuse automaatikuid. Istusime, arutasime, tegime õppekava. Sügisel võtsime õppurid vastu ja kevadel kaheksa lõpetas. Tuleb olla paindlik muudatuste suhtes,” on Alekõrre sõnutsi tarkus, mida tehnoloogiakoolis järgitakse.
Alekõrs soovitab teistele kutseõppeasutustele: “Õpetage seda, mida vajatakse, mitte seda, mille tarvis on teil õpetajaskond. See on suurte koolide häda, kus on kindel kaader, kes on 20 aastat ühte ja sama asja õpetanud.”
Tehnoloogiakooli õpilased teavad, et kui praktikakohal juhendajatele silma jäädakse, on suur võimalus samas ettevõttes alalist tööd saada. Kui hariduse omandamine on motiveeriv, ei teki elus probleeme.
Praegu on Pärnu Saksa tehnoloogiakool üks väheseid veel alles jäänud erakutsekoole Eestis. Paarkümmend aastat tagasi oli neid üle kolmekümne. Tänavu sai kool rahvusvahelise Creditinfo analüüsi tulemusel Eduka Eesti Ettevõtte staatuse (AA).