Jüri Jaanson: Olin tippspordis ligi 30 aastat, õppida jäi seal küll ja veel ning ega poliitikaski teisiti ole

Enn Hallik
, sporditoimetuse juht
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Ants Liigus

Läinud sajandi 80ndate lõpust mullu sügiseni maailma tippsõudjate sekka kuulunud, MM-kulla ja kaks olümpiahõbedat võitnud Jüri Jaanson tegi aasta tagasi suure spordiga lõpparve. Nüüd on ta riigikogu liige ja üliõpilane.

Jüri Jaanson oli lahkelt nõus vastama Pärnu Postimehe küsimustele.

Üle poole aasta parlamendiliikme elu on teil nüüdseks seljataga. Olete selle eluga harjunud või tunnete end veel õpipoisina?

Tegevus ja maja elu kulgemine on küll enam-vähem selge. Kui aga võrdlen sellega, et olin ligi 30 aastat tippspordis ning õppida jäi seal küll ja veel, siis ega poliitikaski teisiti ole. Õpid, kuni elad.

Millega oli raske harjuda? Näiteks tegusal, liikuma harjunud inimesel istumise-istumise-istumise, rutiini, poliitikute vastastikuse poriloopimise, ööistungitega?

Raske on harjuda tühja jutu või asjade venimisega. Suur masinavärk liigub kohmakalt, saades aeg-ajalt tavapärasest kiirema hoo siis, kui tegu mõne põhimõttelise asja elluviimisega. Eriti kiire hoog tuli sisse euro stabiilsusfondi muudatustega kaasaminemisel. Samal ajal näiteks ÜRO puudega inimeste konventsiooni ratifitseerimine ei taha kuidagi valitsusse ega riigikokku jõuda, sest kooskõlastamised võtavad aega.

Ööistungiteni pole mina veel jõudnud, kõige hilisem istungi lõpp on olnud õhtul poole 11 paiku.

Sportlase elu oli vist lihtsam: hommikune trenn, lõunauinak, õhtune trenn, pretensioonitu vaba aeg, taastumiseks küllaldaselt ööund. Kas see meenub ilusa või füüsiliselt ja vaimselt kurnava ajana?

Igal elualal on omad raskused ja sportlase elu pole kerge, eriti sportlikult vanas eas. Koormustest taastumine muutub probleemiks ja sellest ei päästa tihtipeale isegi korralik ööuni. Meie kliimas lisanduvad ilmastikumuutustest tulenevad kohanemisprobleemid.

See „pretensioonitu vaba aeg“ kulub tegelikult ära sportliku taseme hoidmiseks ja parendamiseks vajamineva profülaktika kaudu, taastumisprotseduuridele ja vaimse tasakaalu leidmisele.

Sportlase elu oli ilus, aga raske.

Tippsportlasena olite harjunud olema avaliku elu tegelane, aga nüüd peate vist veel rohkem iga sõna ja sammu kaaluma.

Ei usu, et ülemäära selle pärast muretsema pean. Eesti (ja muu maailma) avalikkuse ette jõudsin sportlasena, just sellisena nagu olen, ega tea põhjust, miks nüüd teistmoodi olema peaksin. Iga sammu pean kaaluma pigem seetõttu, et praegused teed on mulle tundmatud.

Näiteks peate mõtlema, kuidas reageeritakse algaja saadiku kuluhüvitise täielikule huugama panekule. Kuuldavasti auto liisimiseks.

Eks ta ole. Hüvitis on ette nähtud töökuludeks ja ratsionaalse inimesena ei osanud ma küll arvata, et avalikkus ootab töö kvaliteedi asemel võistlust kuluhüvitiste vähemkulutamise peale. Põhjendamata kulusid mul pole, kutseid kohtumistele ja üritustele kogu Eestis seevastu palju. On näha, et tasakaalupunkt tuleb mujale nihutada.

Kultuuriministeerium toetab rahaga nii püksinööbina palja kui kõrgepalgalise parlamendiliikme õpinguid.

Siin oleksin võinud veidi sügavamalt mõelda küll, et kas sportlasena väljateenitut tasub poliitikuna kasutada. Kodurahu huvides loobun edaspidi sellest.

Kuidas see õppima minek tuli? Kui mitmes katse see teil on ja miks just see eriala?

Õppima minek on kantud soovist areneda. Keskkooli järel jäi ülikool kehakultuuriteaduskonna teisel (vormiliselt kolmandal) kursusel pooleli, põhjuseks suur treeningukoormus ja pikad laagrid eesmärgiga Liidu meistriks tulla. Tollal internetti polnud ja Pärnust Tartus õppimas käimine röövis tohutult aega ning energiat. Kui pärast üht eksamisessiooni avastati mul südame ülekoormus, tuli valik teha ja valisin tippu rühkimise spordis.

Üritasin korra veel õppimist oma ellu tuua 90ndate lõpus, aga tippu jõudmise tee otsingud võtsid oma energia ja asi jäi taas pooleli. Tookord sai endale lubadus antud ülikool pärast spordikarjääri lõppu lõpetada. Ma muidugi ei teadnud siis, et karjäär nõnda kaua kestab.

Mind huvitab ühiskonna ja riigi toimimine makroökonoomilisest vaatevinklist – sellest ka eriala valik, majandusteadus.

Kui teid riigikokku valiti, arvas nii mõnigi vana sealolija, et Jaansonil saab raske olema. Et ta on ju isepäine, ise mõtlev ja sunnile ehk erakonna otsustele raskesti alluv. Ja teiseks võib tal vaegkuuljana olla raske tabada poliitiliste debattide tulevärki. Kuidas nende asjadega lood on?

Uue teekonna algul tuleb esiti aru saada sellest, mis ja kuidas on seni toimunud. Ei ole seni tajunud, et erakonna tegemistes mulle midagi põhimõtteliselt ei sobi. Pigem vastupidi.

Nii riigikogus kui poliitiku elus üldse on mulle kui vaegkuuljale kõige keerulisem verbaalse info kinnipüüdmine. See võtab palju energiat ega lase tihtipeale korralikult kaasa töötada. Palju sõltub ruumi akustikast, kasutatavatest lisavahenditest ja info edastajast. Siinkohal tunnustan enamikku oma fraktsiooni liikmeid ja kõiki teisi inimesi, kes võtavad minuga suhtlemisel tavaraamidest väljumist kui elu loomulikku osa.

Riigikokku minnes lubasite leida teema, mida personaalselt surute. On see olemas? On see puudega inimeste teema üldiselt, midagi spordiga seoses või miskit muud?

Ma ei arva, et kõike peab alati ja iga hinnaga läbi suruma. Kursis tuleb olla kõige toimuvaga ja puudega inimeste teema on üks neist, mis mul tugevalt fookuses on. Nagu juba mainisin, ootan riigikogu saali ÜRO puuetega inimeste rahvusvahelist konventsiooni. Selle ratifitseerimine on ühiskonnale põhimõtteline teema ja tähendab puudega inimeste vajaduste arvestamist kui elu loomulikku osa.

Väga oluline on ühiskonnas võrdse ligipääsetavuse teke ja sinnapoole peame püüdlema. Mul on kahju, kui näiteks soolise võrdõiguslikkuse volinik on valinud oma tööks spordiorganisaatorite kiusamise diskrimineerimise alusel, selle asemel et kasutada enda väärtuslikku tööaega võrdse ligipääsetavuse olulisusele tähelepanu juhtimiseks.

Kui huvitav on teile töö riigikogus ja poliitiku elu üldse? On miski ka rõõmu pakkunud? Mida peate oma saavutuseks?

Jah, töö Toompeal on seni huvitav ja arendav. Rõõmu teeb, kui saan midagi paremaks teha või kedagi aidata.

Alustasin kevadel vaegkuuljatele ja kurtidele teatrikülastusest elamuse saamise võimaluste otsimisega. Mul oli hea meel näha, et kogu Eesti teatrid on valmis hea meelega kaasa lööma.

Suurt rõõmu tegi, et kodulinna Endla teater otsustas pilootprojektina selleks vajalike abivahenditega katsetada. Praeguseks on kolm etendust juba toimunud ja rahva huvi on olnud suur. Need võimalused peavad saama igapäevaelu osaks.

Kuidas ja millise korteri Tallinnas saite? Mis hinnaga?

Korteri Tallinnas valisin põhimõttel, et Toompeale tööle saaks jalutada. Olen rahul, vahel harva tekib isegi kaks–kolm järjestikust autovaba päeva.

Kui palju Pärnu ja Tallinna vahet sõitmist on? Näiteks Raplamaale valijatega kohtuma.

Sõitmist on palju, ka Harjumaal, Raplamaal, mujal Eestis.

Teie olete reformierakondlane, abikaasa Tatjana aga Pärnu volikogus sotsiaaldemokraadina. Kas oletegi eri maailmavaatega? Milles seisnevad erinevused?

Kodus näen ma abikaasat ja oma laste ema, mitte teist maailmavaadet.

Toimub riigikogus midagi istungite ja fraktsioonide välistki? Kas korraldate ühisüritusi, saunaõhtuid, käite jõusaalis, teatris? Olete kusagil visiidil, välislähetuses käinud, näiteks Burundis koosolekul vihmametsade hävimise vastu võidelnud? Kuulute parlamendis mõnesse toetusrühma, näiteks Tiibeti või Türgi või USA omasse?

Riigikogus toimub pidevalt midagi: kohtumisi inimeste, teiste riikide delegatsioonidega, konverentse, aga ka näitusi.

Välisvisiitidel pole käinud, seni pole vajadust olnud. Kuulun riigikogu Pärnumaa saadikurühma, samuti Harjumaa ja laste ning perede toetusrühma. Parlamendi sõprusrühmadest olen Hiina, Türgi, Iisraeli ja Hollandi rühma liige.

Kas Reformierakonna riigikogulastel on kokkulepe, kuidas ja kui suurte summadega keegi erakonda toetab? Vabatahtlikult, mingi protsent palgast vms?

Liberaalse erakonna kokkulepped on liberaalsed. Toetussummad on avalikult nähtavad.

Millised on teie seosed senise ameti ehk spordiga? Kas vastab tõele pressist läbi käinud uudis, et plaanisite tõega kaheksapaadis EMil võistelda? Miks ei võistelnud?

Tahaks ise ka seda uudist näha, kus on kirjas, et plaanisin EMil võistelda. Ma pole enam saavutussportlane, et mõtleksin tippvõistlustel osalemisele.

Kuidas tervis on? Teatavasti sundisid südame rütmihäired teid Londoni olümpiale pürgimisest loobuma.

Tervis on hea. Viimati tegin koormustesti oktoobris, rütmihäired on taandunud ja arst lubaks mul tippsporti naasta.

Aga äkki nüüd, kui tervis OK, siiski? Parlamendist saaks ju ametlikult pausi võtta ja asendusliikme sinna saata. Ajate end üles, nagu palju kordi olete teinud, aitate Eesti neljapaadi olümpiale, sõidate Londonis ühest, kahest või neljast. Läheksite seitsmenda osalemise ja esimese ametis oleva parlamendiliikmena võistledes ajalukku. Teoreetiliselt võimalik? Või ei huvita enam?

Olümpiaturistina … See pole minu jaoks. Olen oma valikud juba teinud

CV

* Sündinud 14.10.1965.

* Lõpetas 1984. aastal Viljandi 4. keskkooli.

* Sõudmisega alustas 1981. aastal Viljandis.

* Võistelnud kuuel olümpial, hõbe 2004 ja 2008.

* Maailmameister 1990, MMilt veel neli medalit.

* Kolmekordne MK-sarja võitja, suurmeister 1987. aastast,

* NSV Liidu teeneline meistersportlane 1991. aastast,

* Eesti Olümpiakomitee liige 2007. aastast.

* Eesti parim meessportlane 1990, 1995 ja 2004, võistkonnas 2005, 2007 ja 2008.

* Pärnu aasta mees 2004, Eesti aasta mees 2004.

* Riiklik spordipreemia 2004, 2005, 2007 ja 2008.

* Eesti Punase Risti II klassi teenetemärk 2005,

* Kelleri medal 2011.

* Riigikogu liige aastast 2011.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles