/nginx/o/2018/02/20/7603229t1hb095.jpg)
Saksamaa kantsler Angela Merkel ütles, et Euroopas on praegu raskeim olukord pärast Teist ilmasõda. Karm ütlemine, kui meenutada, kui palju häda tõi endaga eelmainitud verevalamine. Meenutame, et Euroopa Liit ongi just sellesama kurva sündmuse ajel loodud püüe juba eos ära hoida vaenu ja viha rahvaste vahel. Eestis, kus rahvastiku koguarvu arvestades olid ses sõjas vaat et suurimad inimkaotused, saame eriti hästi aru mõttest, et saab ilma verevalamisetagi.
Seega, skeptikud ja ülevõlli Euroopa asjus virisejad, lugege enne kümneni, kui uue halaga välja tulete. Eks muresid ole igas peres, kuid lahendused on võimalikud, kui asjadest räägitakse ausalt ja selle järel ausalt tegutsetakse.
Lõunamaade nagu Kreeka häda on olnud unelmates elamine. Sealses poliitikas on läbi löönud suurte lubaduste meistrid. See polnud ikka õige riigimees, kes aasta lõpul järgmiseks aastaks suuremat pudrumäge ei lubanud. Ega siis rahvast huvitanud, kust selle pudru tarvis manna saadakse. Trükiti neid drahme aga juurde, sest paberit ja trükivärvi jagus.
Tulid eurod, läks raskemaks, sest neid kupüüre ise trükkida ei saanud. Lahendus oli eurosid juurde laenata. Nii tehtigi. Rahvas oli rahul ja valitsejad samuti. Ühel heal päeval selgus tõsiasi, et laen, kurinahk, oli nii suureks kasvanud, et selle pealt ei jaksanud enam protsenti maksta, tagasimaksmisest rääkimata. Nii need probleemid kuhjusid. Kreeka riigi laen on praegu üle 180 protsendi SKTst (ligemale 400 000 miljonit eurot), Eesti laen kuus protsenti (umbes 850 miljonit eurot).
Kus on väljapääs? Oma vigade tunnistamises ja õigete lahendusteede leidmises. On näha, et Kreeka, Itaalia, Portugal ja ülejäänudki sellega praegu tegelevad. Esimesena peavadki raskustes riigid ise pingutama ja suuri kulusid kärpima. Kärpida saab aga nii, et sellega omakorda majanduslangust ei suurenda.
On kuulda ähvardavaid hüüdeid, et “las nad siis punnivad, tehku seda omaette!” ja “miks peame meie nende muredes osalised olema?”. Paraku on nii, et naabrite toetava õlata hakkama ei saa, selle asja nimi on solidaarsus. Nagu Euroopa turgutab Eestit, makstes iga meie poolt ühisrahakotti makstud euro pealt kolm tagasi, vajab seda osa eelarvehädades riike.
Nende riikide pankrottidest ei võida keegi. Võimalike pankrottide puhul laieneks majanduslik surutis kogu Euroopasse, halvaks panganduse ja et, meeldib või ei, pangandus on majanduse vereringe, jõuaks selle kaudu läbi Euroopa keskosa Skandinaaviasse ja sealt Eestisse. Meie ekspordiväljavaated väheneksid ja tulemus oleks tööpuuduse järsk kasv. Meile on see olukord ju väga tuttav 2008. aasta neljanda kvartali dramaatilisest kukkumisest ja tööpuuduse kasvust 2009. aastal.
Inimesed küsivad õigustatult: miks peame meie siin Eestis ühe kauge maa kauged hädad kinni maksma? Tõtt-öelda ei ole me siiamaani miskit maksnud, oleme vaid andnud põhimõttelise lubaduse vajadusel kambas olla ja toetada. Parim retsept on ühelt poolt oma riigi rahaasjad korras hoida ja teisalt panna õlg alla ühisele tegevusele ELi-siseselt.
Kuigi Eesti ligi 120protsendine eraisikute võlakoormus on suur, siis meie riigi rahaasjad on Euroopa kontekstis korras. Eks selle nimel ole me pingutanud. Euroopa solidaarsust on järgmise aasta eelarves peaaegu 20 protsenti. Kasutame seda mõistlikult ja oleme valmis oma sõpru raskustes toetama.