Eksitava nimega soo-roolind ei laula soos ega roos

Soo-roolinnu laulu kuuleb veel südasuvelgi, mil häält teevad enamasti need isaslinnud, kel pole õnnestunud kaasat leida.

FOTO: Karl Adami

Kõndisin ühel õhtul mööda ojakallast, millel laius roosa ja mesilastest tulvil põdrakanepiväli. Alles mais oli see paik kaetud kolletunud kuluga ja põdrakanepist andis tunnistust vaid mõni kuivanud vars. Nüüd aga mõjus see paik suisa linnuparadiisina, mis pakub sulelistele ühtviisi varju kui ka nokapoolist. Selles lopsakas keskkonnas alustasid ühtäkki jutuvadinaga suisa kolm soo-roolindu.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Seda triot oli mul tol õhtul põdrakanepi keskel ekseldes võimalik silmata vaid vilksamisi, kuid nende jutustusi tahtnuks kuulama jäädagi. Eestis võib kohata mitut roolindu, kes kõik on väga head lauljad. Samuti on neid sulelisi õnnistatud võimega jäljendada teiste lindude hääli. Eriti tähelepanuväärne tundub sealjuures soo-roolinnu lauluoskus. Meie laululindude seast leiab muidki imiteerijaid, näiteks laulurästad ja kuldnokad, kuid roolinnud on meistrid.

Soo-roolind saabub meile enamasti lehekuu lõpul, mil luhad ja jäätmaad tasapisi lopsaka taimevaiba alla mattuvad. Soo-roolinnu nimi eksitab mõnevõrra. Nimelt ei laula ta soos ega roos, vaid luhtadel, metsistunud aedades, tihedates põõsastes, rohutihnikus või põdrakanepiväljal. Meeltmööda on talle jõeäärsed angervaksatihnikudki. Viimases paigas soovitan liikuda hämaras, sest just siis võib loodus kostitada meeldejääva elamusega: nina paitab angervaksa magus ja joovastav lõhn ning kõrvus heliseb soo-roolinnu laul. Roolinnud laulavad päevalgi, kuid sobivam on neid kuulata öövaikuses.

Tagasi üles