Kenno Põltsam: Samba saatus sõltub volikogust

Tühi alus pärast Lihula samba mahavõtmist. Mälestusmärgi taasavamise peaks otsustama kohalik volikogu. Foto: Egert Kamenik

Teises maailmasõjas Saksa mundris võidelnud eestlaste monument avati teist korda Lihulas 20. augustil 2004. aastal. Sellel oli kiri: “Eesti meestele, kes sõdisid 1940–45 bolševismi vastu ja Eesti iseseisvuse taastamise nimel.”

Veel päev enne samba teisaldamist 1. septembril kinnitas Tartu ülikooli semiootikaekspertiis, et sambal puuduvad igasugused natsisümbolid. Sambal kujutatud aumedal Raudrist oli kasutusel juba 1814. aastal Preisi armees ja Saksa kiivrit kandsid mehed juba enne teist ilmasõda mitmes Euroopa armees ja minu teada on kiivri prototüüp kasutusel praeguseski Eesti kaitseväes.

Kuidas õigustas toonane peaminister Juhan Parts samba ­demonteerimist? 28. augustil 2004 selgus, et Lihula vallavalitsus oli andnud loa püstitada sammas riigimaale omaniku nõusolekuta – see oli Partsile põhiettekääne lasta sammas 2. septembri õhtupimeduses eemaldada. Hiljem tunnistas Parts, et sammas ei olevat kooskõlas nende väärtustega, mida jagavad meie partnerid ja liitlased. Tegelikult oli probleem lihtlabases orjameelsuses, saamatuses selgitada liitlastele, et suveräänse riigina on meil oma rahvuslikud teemad.