Riigil on piirid, ambitsioonidel mitte

Riigikontroll ei ole kindel, kas üüratu raha eest saame ikka piisavalt pidava idapiiri, sest ühtki alternatiivlahendust ei esitatud. Foto: Eero Vabamaegi

Keemial ja poliitikal on omajagu ühist. Keemilise reaktsiooni kiirendamiseks läheb vaja katalüsaatorit. Seda on enamasti tarvis riigielu keerulisemate probleemide lahendamisekski.

Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise ajutise kontrolljoone ehk edaspidi idapiiri korrastamise katalüsaatoriks sai 2014. aastal riigiametnikuga piiril toimunud intsident, mille tulemusena jõudsid avalikkuse ette pildid kohati väga mannetus olukorras idapiirist, mis oma väljanägemise poolest ei erinenud padrikust.

Lisahoo, kuid võib-olla põhilise võimenduse andsid lähenevad riigikogu valimised. Reaktsioonile andis energiat juurde piirikontrolli eest vastutavate inimeste taju, et avanenud on võimaluste aken, ja nende arusaadav soov seda mitme asjaolu kokkulangemisel tekkinud fooni kasutada ära pikaajalise probleemi lahendamiseks: teha parim piir, millest võiks saada Euroopa Liidu välispiiri standard. Riigil on piirid, ambitsioonidel mitte.

Plahvatuslik segu oli sündinud. Selle tulemusena esitati valitsuskabinetile kiirkorras – nelja kuuga – piirilahendus ligikaudse hinnasildiga 79,5 miljonit eurot, millest 71,3 miljonit oli piiri väljaehitamise kulu ja 8,2 miljonit tegevuskulude lisavajadus aastateks 2016–2019.