Kalev Vilgats: Mõtleks enne lammutamist?

Linnaarhitekt Olev Siinmaa projekteeritud Ülejõe saun seisab amortiseerununa veel oma kohal, kuid ilmselt mitte enam kauaks, sest septembri algusest tahetakse sealgi esialgu lammutus­töödega alustada.

FOTO: Lilli Tölp

Alljärgnev jutt on kahjuks tagantjärele tarkus. Neile, kes loevad Pärnu Postimeest veebis, on teema tuttav. Nimelt tõstatas kaaslinlane Leo Tammiksaar küsimuse, kas linn mitte liiga kergekäeliselt ei anna lammutusluba, eriti kui tegemist on enne 1940. aastat ehitatud hoonetega.

Veebiloos olid kaks ajaloolist ülesvõtet: üks linna vaestemajast ja teine Ülejõe saunast. Esimene asus Tammsaare puiestee ääres siseministeeriumile kuuluval kinnistul. Ajaloolist vaestemaja enam ei eksisteeri, sinna kerkib politsei- ja piirivalveameti veel uhkem hoone, mida äsja avalikuks saanud siseministeeriumi haldusala kärbete teostudes võib tinglikult hakata nimetama uueks vaestemajaks.

Pärnakatena peaksime enam mõtlema sõjaeelse ehituspärandi säilitamisele.

Nii Tammiksaare kui siinkirjutaja retooriline küsimus on: kas ajaloolist maja saanuks säilitada ja talle uue otstarbe anda?

Linnaarhitekt Olev Siinmaa projekteeritud Ülejõe saun seisab amortiseerununa veel oma kohal, kuid ilmselt mitte enam kauaks, sest septembri algusest tahetakse sealgi esialgu lammutus­töödega alustada.

Küsisin arhitekt Tiit Raevilt, kel tihedalt kokkupuuteid ajalooliste hoonetega, kas ei oleks saanud saunast midagi säilitada. Näiteks omanäolise torni. Selgus, et selles on veel ainu­laadne käsitsi valmistatud trepp, mis uusi omanikke ilmselt ei huvita.

Vanade fotode järgi oli Ülejõe saun oma aja imposantne ehitis, mille täielik lõpetamine ja sisustamine jäi juba juunipöördejärgse linna­võimu õlule. Raev arvas, et projekteerimisel saanuks kindlasti arvestada vana hoonestuse väärtuslikuma osaga, ainult et miks peaks see võõrast arendajat huvitama. Kes maksab, see tellib muusika ja platsi puhtaks tegemise.

Tammiksaar kahetses, et Pärnus pole küllalt tugevat kogukonnatunnet ega linnavõimule survet avaldavat avalikku arvamust, et enne lõikamist ikka üheksa korda mõõdetaks. Seega jõuan tagasi kirjutise alguses esitatud küsimuseni liiga kergekäelisest lammutamise lubamisest.

Pärnakatena peaksime enam mõtlema sõjaeelse ehituspärandi säilitamisele.

Tagasi üles