Hans Markus Kalmer: Miks on rahvas poliitikutes pettunud?
Üha enam räägitakse vaimu ja võimu tasakaalust ning vaimu suutlikkusest suunata poliitilisi otsuseid. Ometi on vaimule ehk rahvale jäänud mulje, et poliitikud ei kuula neid ja mõtlevad vaid tagasivalituks osutumisele. Osa poliitikute ja inimeste vahele on tekkinud lõhe, mistõttu paistab Eesti ühiskond killustunud. Miks on rahvas poliitikute otsustes pettunud ja mis on selle tagajärjed?
Jakob Hurt ütles, et eestlased peavad saama vaimult suureks. Sellest põhimõttest lähtudes võideldi kätte vabadus ja taasiseseisvuti. Laulev revolutsioon ja Balti kett on head näited vaimu võimekusest vabaduse kättevõitlemisel. Pea alati on vabaduse saavutamise järel valitsenud ühiskonnas eufooria, mis peagi on asendunud poliitikutes pettumise ja nende kritiseerimisega. Riigijuhtide olulised otsused ei ole populaarsed, mistõttu rahvas ei rahuldu nendega ja asub meelt avaldama.
Eestis ei ole protestiliikumised nii laialt levinud kui näiteks Lääne-Euroopas. Eriti märgiliseks on kujunenud Prantsusmaa, kus laupäeviti toimusid suured Macroni-vastased meeleavaldused. Kõik sai alguse president Macroni otsusest tõsta kütuse hinda. Rahvas ei olnud otsusega nõus ja läks tavalise prantslase kombel tänavale mässama. Macron lootis hinna tõstmisega võidelda kliimasoojenemise vastu, kuid üllas plaan luhtus. Põhjus, miks Macroni idee läbi kukkus, peitub eeskätt selles, et inimesed on harjunud hea eluga ega ole nõus kliimasoojenemise pidurdamiseks millestki loobuma. Peame siiski aduma, et oleme sunnitud tegema ohverdusi elustiilis.
Peame aduma, et kui soovime siduda üheks rahva ja võimu, tuleb õppida teineteist rohkem kuulama ja vähem süüdistama.
Mart Laari esimese valitsuse ajal ja hiljemgi võis täheldada, et pensionide ja muude toetuste kärpeid ei võta rahvas rõõmuga vastu. Inimesed loodavad poliitikutelt laias laastus vaid üht: toetuste tõusu ja head elu, kuid see ei ole alati võimalik.
Laar on ühes intervjuus öelnud: “Vaikselt ja viisakalt ei jõua kuhugi välja.” On mõistetav, et kui soovime näha edasiminekut, peavad poliitikud langetama ebapopulaarseid otsuseid. Ometi tammus Eesti riik tükk aega ühe koha peal, sest mõeldi vaid valitsemisele ja rasked otsused lükati määramatusse tulevikku. Seda arvamust toetab Eesti kunagise peaministri Taavi Rõivase öeldu, et nüüd tegeleb valitsus peenhäälestusega.
Pea 16 aastat ei langetatud ebapopulaarseid, kuid olulisi otsuseid, juhtiv erakond mõtles ainult valitsemisele ja unustas seejuures rahvaga suhelda. Sellest tulenevalt on lahenduseta jäänud probleemid nagu tööjõupuudus, sooline palgalõhe või suhtelises vaesuses elavate inimeste suur hulk. Tegemata töö tagajärgi näeme nüüd Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) kujul. EKRE taha on koondunud inimesed, kes tunnevad, et nende probleeme on eiratud ja nad on maha jäetud.
Teine põhjus, miks inimesed on poliitikutes pettunud, on viimaste valimiste eelsed lubadused, kus hääle saamiseks lubati peaaegu kõike. Valituks osutudes ei täideta aga lubadusi ja jätkatakse vanaviisi. Nii olemegi jõudnud selleni, et Eesti, samuti muu maailma poliitmaastikul troonivad populistlikud erakonnad, kes lubavad valijatele meelepäraseid otsuseid, kergitamaks reitingut. Jaak Jõerüütki ütles ühes intervjuus populismi defineerides, et populistlik erakond on partei, mis võidab valimised, sest lubab rahvale seda, mida nad tahavad.
Ometi ei ole rahva ja poliitikute vaheline lõhe üksnes poliitikute süü. Praegugi näeme olukorda, kus neid materdatakse, tutvumata koalitsioonilepinguga. Ajakirjanduses külvatakse pidevalt hüsteeriat, et kohe kukub Eesti riik kokku. Teadupärast agiteerivad seda erakonnad, kes kardavad opositsiooni jääda. Põhimõtteliselt tähendaks see võib-olla mõne erakonna lõhestumist, kui mitte kadumist. Poliitikud, kes soovivad ellu viia olulisi muutusi, tambitakse porri, aidates ainult kaasa populismi tõusule.
Samuti tekitab lõhet sildistamine. Tuleb silmas pidada seda, kui kergekäeliselt tembeldame kaasamaalasi natsionaalsotsialistideks, samuti liberaalideks, kes soovivad Eesti riiki hävitada. Igor Gräzini mõtteavaldus, et demokraatia lõpp algab sildistamisest, on asjakohane tähelepanek. Pole vahet, kas seda teevad poliitikud või rahvas, tulemus on ikkagi erimeelsuste kasv ja lõhe süvenemine. Isegi kui me ei tunnista, et Eesti ühiskond on lõhenenud, võiksime järgmistel kordadel vähegi rohkem mõelda sellele, mida me ütleme ja teeme.
Usun, et inimesed leiavad pärast kriisi taas üles usu poliitikutesse, aga ka rahvuskaaslastesse. Eesti on liiga väike, et võiksime enesele lubada kraaklemist ja süüdistamist. Peame aduma, et kui soovime siduda üheks rahva ja võimu, tuleb õppida teineteist rohkem kuulama ja vähem süüdistama. Mäletame ju suurepäraselt seda, kuidas seisime õlg õla kõrval Tallinna Lauluväljakul ja Balti ketis. Ka viimase tosina aasta jooksul oleme koos lahendanud probleemid nagu pronksiöö ja 2009. aasta majanduskriis. Lihtsam oleks jätkata endistviisi, tehes lihtsaid ja valutuid otsuseid, kuid see ei vii meid edasi.