Peeter Järvelaid: 31. august 1994 Eesti lähiajaloos

Tellijale
avatud

Vene vägedel polnud Eestist lahkumisest pääsu. Sama protsess juba toimus Ida-Euroopas ning kiiremat minekut soosis suurriikide, eeskätt USA poliitiline surve.

FOTO: Laszlo Balogh

Sel aastal on lähestikku mitu olulist ümmargust daatumit, mida seob teise maailmasõja üha kaugemale jääv kaja. Meie meedias on juba leidnud kajastust 1994. aasta juulilepped, sest praegune kaitseminister Jüri Luik oli see mees, kes verisulis ministrina saatis president Lennart Merit sellel vastuolulisel Moskva visiidil.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Tulles 31. augusti juurde, tekib küsimus, kuidas peaksime seda päeva oma lastele ja lastelastele seletama. Lühidalt öeldes on see päev, mis sai võimalikuks tänu eelnenud sündmustele, mis ise lõid arenguväljavaateid. See kõik kokkuvõttes andis meile praeguse staatuse riigina.

Seega ei saa vaid 31. augustit 1994 millegi ainulaadsena esile tõsta. Eesti ei olnud siin kuidagi eeskõndija, pigem jõudsime vabaduse liikuvale rongile selles peatuses peaaegu viimasel hetkel, hüpates peale liikuva masina viimase vaguni uksest.

Me võinuks vääratada ja kukkuda tagasi perroonile, aga saatus oli meie poolel. Niisiis saime öelda, et kui 31. augustil 1994 juba uue Venemaa kaitseväelased läksid minema Berliinist (nende ülemus astus lennukile ikkagi pärast lepingu tähtaja lõppu omamoodi sümboolselt alles 1. septembril), siis peamine osa Vene sõjaväelasi lahkus Eesti pinnalt samal kuupäeval.

Tagasi üles