Andrus Eelmäe: Kogu aeg on nagu igatsus kellegi või millegi järele

Andrus Eelmäele meeldib vahel üksi olla. “Vajan nüüdki omaette looduses olemist, samal ajal on kogu aeg nagu igatsus kellegi või millegi järele. Vahel lisandub sellele mingi ­seletamatu mahajäetuse tunne,” räägib näitleja. Ta võib rannas istuda tunde ja iga ilmaga – vaatab laineid ja pilvi ning igav ei hakka. Siin poseerib Eelmäe Pärnu Rannapargis.

FOTO: Lilli Tölp

Pärnus sündinud ja siia pärast elu­mere lainetel hulpimist 20 aasta eest tagasi tulnud Andrus Eelmäe on pikka aega olnud eelkõige oma kuulsate vanemate poeg, ent viimastel aastatel on teda ennastki näitlejana rohkem tähele panema hakatud.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Sündida perre, kus mõlemad vanemad on tippnäitlejad, on ühtpidi õnn, teisalt võib see takistuseks saada. Pääsed lavale ehk lihtsamini, aga samal ajal tekitad kolleegides kadedust ja kiusu. “Väike Eelmäe”, “Herta ja Lempsi poiss” – neid ja muidki mõneti alandavaid nimesid pidi noor mees, kes teatris oma teed otsis, aastaid alla neelama. Teisalt ­oodati temalt, et ta oleks oma kuulsate vanemate vääriline, ehkki see on nii andekate vanemate puhul nagu Herta Elviste ja ­Lembit Eelmäe pea võimatu üles- anne.

Olete oma elust kirjutanud valusalt ausa raamatu “Igavene poisike”. Mis ajendas seda tegema?

See mõte – kirjutada oma emast, isast, kogu perest – on mind saatnud pool elu. Eks mulle ole kirjutada alati meeldinud. Aga kuna mu üks loomuomadusi on laiskus, sain sellega alles nüüd valmis. Isa kirjutas ka – humoreske ja vesteid, mis avaldati tolleaegses ajalehes Edasi Villem Vussermanni ja Marta Kotspooli nime all. Aga ta on kirjutanud ka mitu näidendit, ühe neist on Vanemuise teatris lavastanud Jaan Tooming. Tükis, mille nimeks “Otsides oma saart”, mängisin minagi koos Helena Merziniga noori armunuid. Isalt on avaldatud kaks luuleraamatutki, kusjuures osa luuletusi on Mulgi murdes.Olete seega isa poolt mulk. Kas mulgi keelt oskate?

Mia või rääki mulgi kiilen. Kodon esä iki rääkis mulgi kiilen ja mia ole kuulnu seda latsest saati.

Teiegi luulet on avaldatud mitmes väljaandes.

Minu esimene luuletus ilmus ajakirjas Täheke, kui olin kaheksa-aastane. Hiljem olen ajakirja Noorus jutuvõistlustel üsna edukalt osalenud ja Eesti Naises on minu kirjatükke avaldatud.

Muide, isa kirjutas ka oma mälestusi üles. Ta sai need valmis vahetult enne surma, aga müstilisel kombel kadusid need jäljetult. Olen pööranud pahupidi ­kogu ta toa, kõik kapid ja riiulid, aga pole midagi leidnud, millest on muidugi väga kahju.

Oma raamatus kirjutate, et isa Lembit Eelmäe, keda vanemad inimesed mäletavad tema suure näitlejameisterlikkuse poolest, ei saanud teatris pikka aega väärilisi rolle, samal ajal kui ema ehk tema abikaasa Herta Elviste nautis primadonna kuulsusesära. Kas kirjutamine võis olla isale mingil ajal asendustegevus? Ja ehk leiab sama mustrit teiegi eluloost?

Vastab tõele, et isal ei olnud edu ja tema anne ei avanenud pikka aega. Samal ajal tegi ema noorusest peale ainult suuri osi ja oli edukas terve elu. Teda lükkas ­nagu leebe tuul selja tagant, kui isa pidi aina vastu tuult sammuma. Ometi polnud emal mingit teatriharidust, aga isa oli lõpe­tanud teatriinstituudi, mis oli Panso kooli eelkäija.

Tagasi üles