Ainaži meremuuseum jutustab eestlaste ja lätlaste lugu

Kunagises klassitoas seisab kooli esi­mese direktori kaug­sõidukapten Christian Dahli elusuuruses vahakuju.

FOTO: Urmas Luik

Ühel pool väikest silda mastis Eesti Vabariigi ja teisel pool ­Läti Vabariigi lipp, oleme ühegi tõrketa lähivälismaal: Iklast Ainažis, mis ju enne piiritõmbamist ja 1928. aastal sõlmitud piirilepingut oli Eesti linn. Nüüd ütleb selle viie ruutkilomeetri suuruse ja ligemale 700 elanikuga Läti linna turismiinfopunkti töötaja, et eestlasi käib neil vähe. Enamasti külastavad piirkonda sakslased ja soomlased.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

“Eestlased küsivad, mida vaadata, kus saab süüa või puhata. Soovitame põhjamuuli, randa ja meremuuseumi,” lisab infopunkti töötaja, jättes mainimata, et Valdemari tänavasse kultuuri­majast üle tee jääb maja, kus vangilaagrist vabanemise järel elas aastatel 1965–1976 Otto Tief. Mees, kes 1944. aasta septembris täitis Eesti Vabariigi peaministri ülesandeid ja ajalukku on see läinud kui Tiefi valitsus Saksa okupatsiooni lõppemise ja Nõukogude okupatsiooni alguse vahel. Õnnetu juhuse tõttu ei jõudnud ta ise ega valitsuse liikmed põgeneda nagu tuhanded eestlased 75 aastat tagasi. Nii ootas Tiefi ja tema kaaslasi vangistus.

Vabanemise ja keerdkäikude järel leidis Otto Tief endale elupaiga Eesti piiri lähedal Ainažis, kus isamaalised inimesed paigutasid eraomandis hoonele Tiefi 125. sünniaastapäeval mälestusplaadi.

Tagasi üles