Kaili Viidas istus taas koolipinki

Anu Villmann
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Näitleja Kaili Viidas on lapsest saati joonistada armastanud ja peab pidevat enesetäiendamist elu loomulikuks osaks. Sellest sügisest sai Kailist taas õpilane: ta omandab Saksa tehnoloogiakoolis multimeedia disaineri eriala.
Näitleja Kaili Viidas on lapsest saati joonistada armastanud ja peab pidevat enesetäiendamist elu loomulikuks osaks. Sellest sügisest sai Kailist taas õpilane: ta omandab Saksa tehnoloogiakoolis multimeedia disaineri eriala. Foto: Ants Liigus

Kui Kaili Viidas Pärnu Saksa tehnoloogiakooli sisseastumiskatsetele jõudis, olid need juba läbi. “Kevade” raamatu avalause parafraasi peale naerab näitlejatar, et praegu on tema elus aeg, kui kooli jõudes on ammu tunnid alanud.

Ei juhtu just sageli, et näitleja asuks lava kõrvalt mõnd muud ametit õppima. Küllap kaalutakse seda häda sunnil, kui tööd napib ja leivateenimiseks tuleb jäädavalt eluala vahetada.

Kailil on Endla teatris tööd rohkem kui küll. Kui sealsele kuuele osatäitmisele lisada roll teleseriaalis “Kodu keset linna” ja Sütevaka kooli draamaringi juhendamine, tekib vägisi küsimus: kust see aeg ja tahe pöörase elutambi sisse õpingud mahutada?

Kaili selgitab, et on püsimatu tüüp ja mõlgutas edasiõppimise mõtteid juba Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia lõpetamise aegu.

Tööpakkumine Endlast nihutas järjekordse koolipinki istumise edasi, ent neli aastat hiljem seisab näitleja koolimajas molberti taga: näpud pliiatsisöest mustad, ise päevasest “Aladdini imelambi” esietendusest pisut väsinud, kuid õnnelik ja rahul.

Valik kunsti ja teatri vahel

Kaili tunnistab, et on lapsest saati joonistada-maalida armastanud ja soov end mõnel kujutava kunsti alal täiendada oli sedavõrd tugev, et gümnaasiumi järel vaagis ta kahe kutsumuse – näitlemise ja kunstiõpingute vahel, kuid otsustas lõpuks esimese kasuks.

Liisku langetada oli raske, sest sisseastumisel Eesti kunstiakadeemia sisekujunduse erialale pääses Kaili esimesest voorust edasi, ent järgmisele katsele ei läinud, kuna sai teada, et on võetud Viljandisse vastu. Immatrikuleerituks maastikuarhitektuuri erialale tunnistati ta Eesti maaülikooliski.

Nüüd on Kaili Saksa tehnoloogiakooli sel sügisel avatud multimeedia disaineri eriala õpilasena ringiga kunsti juures tagasi.

Et provintsilinnas, kus koolides loomingulisi elukutseid omandada ei saa, saab õppida multimeedia disaineriks, kuulis näitleja juhuslikult oma kolleegilt, kes arvas, et kunstihuvilisele Kailile võiks see sobida.

Oktoobris õpilase staatusesse naasnu ütleb, et on valikuga väga rahul. Mis sest, et elutempo on kiire nagu pöörleval karussellil ja mitme kohustuse klapitamine röövib iga minuti varahommiku ja öö vahel.

Kaili leiab, et ei saa ju nii, et õpid ameti selgeks ja teed tööd päevast päeva, ilma et katsuks end töö kõrvalt natukenegi arendada. “Ma olen teadmiste järele näljane. Kui oled aldis teadmisi vastu võtma, on enda suhtes inetu istuda ja oodata, millal banaan puu otsast suhu kukub,” usub ta.

Banaani allasadamise ajaks on Kaili ammu järgmisse kohta põrutanud, sest üldjoontes kujutab tema argine päevaplaan sprinti kooli ja teatri vahel.

Hommikul 8.30ks kooli, seal kaks esimest tundi ja kella 11ks teatrisse proovi. Kella 15ni proovis ja siis veel viimaseks tunniks kooli.

Kui tunnid läbi, jääb Kaili pärast tunde koolimajja puudutut järele tegema ja seejärel lippab teatrisse grimmi. Teeb etenduse ja pärast seda õhtul kodutööd.

“Isa küsis, kas ma kogu selle tempo juures hulluks ei lähe, ja ütles, et kool on esimene, millest loobuma peaksin. Vastasin, et kool on viimane, millest ma loobun,” seletab Kaili optimistlikult ja põhjendab, et kool on ainuke asi, mis teda edasi viib. “Tulin siia, et uusi teadmisi saada, ja selleks, et neid edaspidi oma töös ära kasutada, aga kõige täpsem vastus oleks: iseenda pärast. Ma ei õpi diplomi nimel. Mida ma sellega teen? Mina tulin kooli endale pai tegema.”

Töö kulisside taga

Sel sügisel mudilaste tükiga “PÕRRR...!!!” lavastajadebüüdi ja maalide fotolavastuste näituse „Armastusega End(l)ale“ teinud Kaili ütleb, pliiats käes, natüürmordi kallal askeldades, et ega ta tegelikult tea, “kuidas asjad päriselt käivad”.

“Ei oska ma ise fookust õigesse punkti panna ega suunata tähelepanu sinna, kuhu vaja. Ilma kunstitunnita kritseldaksin niisama, nüüd joonistamisega tõsisemalt tegeldes olen õppinud märkama asju, mida varem ei osanud,” nendib ta.

Põhjalike kujundusprogrammide, fotonduse ja kunstiõppe kõrval ootab Kaili jõudmist animatsioonini. “Sest olgem ausad, see on asi, millest ma mitte midagi ei tea. Mulle meeldivad küll multifilmid, aga ise ma neid teha ei oska,” tunnistab ta.

Lõpptulemina peaks tulevane multimeedia disainer suutma ühendada eri laadi kunstivormid tehnilise poolega, olema multimediaalselt võimekas. “”Multimeedia” on ääretult lai mõiste, see hõlmab nii trükiseid, animatsioone, filme, fotosid, joonistamist kui veel paljut. Ka teatris tehakse multimeedialavastusi,” teab Kaili.

Lavastuses ““PÕRRR...!!!” kasutas Kaili palju videomaterjali, ent tajus lavastajana, et tehnilistest teadmistest jääb vajaka. “Praegu teostas minu mõtteid suures osas videomeister, aga kuna ma spetsiifilist sõnavara, tehnikat ja programme ei valda, tundsin, et olen nagu invaliid, sest midagi jäi mulle tabamatuks,” avaldab ta.

Nüüd, õpingute ja lavastajakogemuse toel mõistab näitlejanna kolleegide tööd kulisside taga märksa paremini.

“Me võime kõik niisama lahmida, igaüks võib olla lavastaja või kunstnik, aga köögipoole nippe ei saa lambist võtta. Kool on siin suur abimees ning annab mulle kui näitlejale palju juurde,” kinnitab Kaili.

Ehkki õpingud tehnoloogiakoolis on väldanud veidi üle kahe kuu, küpsevad tal juba uute teadmiste tuules mõtted, kuidas äsja omandatud koolitarkust teatrimajas kasutada.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles