Maadlus viib võitluse uuele tasandile

Kuna aga tegu on siiski "segatud võitluskunstidega", alustasid MMA blogijad pärast löögiharjutuste ABCd maadlusega.

FOTO: Mailiis Ollino /

Esimese kuu ja veidi peale veetsime kahel jalal ja rusikad püsti. Kuna aga tegu on siiski "segatud võitluskunstidega", alustasime sel nädalal maadlusega. Kui poksistki ei osanud suurt midagi oodata, siis maadlusega seostus enne MMA-trenni minekut pigem selline sõbralik müramine, "kallistamine", nagu üks mu sõpradest seda kerge muigega kutsub. Oskamatule silmale see kõrvalt vaadates kallistamisena tundubki, kuid eelneva kuu kogemuse põhjal olin valmis korralikuks trenniks.

Esmaspäeval õppisime, kuidas vastane ühest jalast maha "istutada", mis esialgu kõlas lõbusalt. Kiirelt sai selgeks, et kui midagi poksi ja maadlust seob, siis on see detailirohkus. Kuidas me Lilliga siis teineteist istutasime? Kõigepealt tuleb vahetada tasandit, see tähendab põlvist alla laskuda. Seejärel tuleb oma õlaga vastase puusa "sisse sõita", haarata tal reie ümbert kinni ja panna oma käed lukku (all väike õppevideo kahest põhivõttest). 

Meie kasutame praegu põhiliselt cable grip'i. Siis tuleb tõsta seesama jalg üles, et vastane jääks ühe jala peale seisma, mis aitab teda kerge vindiga matile pikali lükata. Praegu õppides ja harjutades ei tohi paariline vastupanu osutada.

Kui poksis veel mingisugune distants säilis, siis maadlus on kõvasti intiimsem. Naersime Lilliga, et saime oma sõpruse uuele tasandile viia. Esimese hooga tundus asi väga lõbus ja lapselik elevus tuli sisse. Lükkan aga sõbra pikali ja siis lasen ennast kukutada. Hops! püsti ja otsast peale. Kuna mul läheb uute asjade õppimisel veidi aega, oli treeningul kogu aeg "nokk kinni, saba lahti" tunne. Ühe pisiasja sai paika, teine unus ära, aga see ei rikkunud rõõmu.

Kuna aga tegu on siiski "segatud võitluskunstidega", alustasid MMA blogijad pärast löögiharjutuste ABCd maadlusega.

FOTO: Mailiis Ollino /

Järgmise päeva hommikuni elevus kahjuks ei säilinud. Esimese poksi järel olid valusad pigem ülakeha lihased (õlavööde, abaluualused), aga maadluses oli kaasatud kogu keha. Seega võttis voodist püsti saamine kõvasti rohkem tahtejõudu ja lihaste mudimist. Keha oli hell. Kui sõbrad-pereliikmed huvi tundsid, kuidas MMAs läheb, kaeblesin kõigile oma valutava ihu üle. Aga kiitsin, kui palju jälle mõistus tööd saab ja mida kõike õpin. 

Nädala teisel treeningul lisasime kahest jalast haaramise. Algus oli sarnane, vahe aga selles, et tuli ühe käega haarata ühe jala ümbert, teise käega teisest. Seejärel lükata paariline selili ja jääda talle ise peale, käed ikka veel jalgade ümber. See osa osutus mulle uskumatult keeruliseks. Kohati seetõttu, et igasugune tahtlik-teadlik kukkumine on minus alati hirmu tekitanud. Kuid olen otsustanud endale aega anda: kõigepealt püüan teooriast aru saada ja siis see sammhaaval praktikasse viia. 

Kuna aga tegu on siiski "segatud võitluskunstidega", alustasid MMA blogijad pärast löögiharjutuste ABCd maadlusega.

FOTO: Mailiis Ollino /

Nägemaks, kuidas see asi päriselt välja võiks näha, võtsin jälle Youtube'ist lahti UFC kanali. Üks uusimatest videotest, mille nad lisanud olid, näitas kahe naisprofivõitleja matši. Huviga vaatasin, kuidas MMA pole teps mitte ainult meeste ala. Michelle Watersoni ja Karolina Kowalkiewiczi võitlust oli isegi põnevam jälgida: mõlemad olid aktiivsed, kasutati nii poksi kui maadlust. 

Maadlusvõtteid on näha umbes kaheksandal ja 15. minutil (teisel kohal on kenasti näha ühest jalast vastase mahavõtmine, mida meiegi harjutama hakkasime). 

Tihti näeb võitlusi vaadates, et kohe, kui käib lõpukell, langevad võitlejad, kes sekund enne on (justkui) vihaselt üritanud vastast maatasa teha, naeratusega teineteise embusse. Kogu võitluslikkus on kui peoga pühitud ja teineteist tunnustatakse.

Tagasi üles