Toomas Alatalu: Kurdid jäid jälle valetajate lõksu

Kurdid korraldasid Strasbourgis meeleavalduse Türgi sõjaliste aktsioonide vastu Kirde-Süürias, aga suurriikide kokkulepped jätavad selle vapra rahva taas omapead. Foto: VINCENT KESSLER/REUTERS

Türgis, Iraanis, Iraagis, Süürias, Aserbaidžaanis ja mujal elavaid kurde peetakse maailma suurimaks, üle 40miljoniliseks omariikluseta rahvaks.

Pärast teise maailmasõja lõppu tekkis Nõukogude armee okupeeritud Iraani territooriumil kogu Türgi piiri pikkuses kurdide Mahabadi Vabariik (detsember 1945 kuni märts 1946), mida toetasid Iraagist saabunud kurdide üksused, kes pärast Stalini loobumist Iraanist lahkusid koos Nõukogude armeega Aserbaidžaani. Nende legendaarne pealik Mustafa Barzani (1903–1979), kes vahepeal sai Nõukogude armee kindraliks, pandi seejärel kinni, naasis 1960 Iraaki, võitles seal kätte kurdide autonoomia ja suri “kurdi asja” ajades Washingtonis.

Seega oli kurdide seni ainus riik Kremli kätetöö ja säärasena pigem praeguste Donetski ja Luhanski, Transnistria, Lõuna-Osseetia, Abhaasia Vabariigi eelkäija. Kõik need “riigikesed” loodi Moskva relvastuse toel teise riigi territooriumil ja rahvaste enesemääramise õiguse juttu rääkides. Moskva nõuab nüüdki ning seda Pariisi ja Berliini toel Ukrainalt Donbassi separatistide õiguste arvestamist.