Kihnu Puukoi kolis tootmise sadamast koduukse alla

“Riidekirst ei pea olema suur, väikesi tahetakse veimevakaks,” näitab OÜ Kihnu Puukoi omanik Enno Tšetšin oma kätetööd. Foto: Urmas Luik

Päike sirab taevas ja rohi rohetab Pärnamõisa talu ümbruses, nagu polekski käes vihmakuu, oktoober. Siit õuest Linakülas jookseb mõtteline piir, millest ühele poole jääb Pärna ja teisele Pärnamõisa kui turistide aastaringne majutuskoht.

“Seda õuepealset on kogu aeg mõisaõueks kutsutud, siin nurga taga on mõisa pärnad veel alles, sellest ka nimi Pärnamõisa,” seletab OÜ Kihnu Puukoi asutaja, Võistest pärit ehitustisler Enno Tšetšin, kelle abikaasa Veronika on põline kihnlane ja Pärna­mõisa talu perenaine.

Kihnu riigimõisast pole peale pärimuste muud järel, häärber lammutati 1887. aastal ja palkidest ehitati saare keskele koolimaja. Mõisaaset jäi meenutama kolm pärna, mis võeti looduskaitse nõukogu otsusega 8. veebruaril 1938 kaitse alla. Põlispuudest vaid üks on alles, hoiab oma 19 meetri kõrguse pea püsti.

Õueala ääristab ühest küljest nöörsirge poolemeetrine kiviaed. Teisest küljest aga palkidest külalistemaja, mille toaustel asendavad numbreid laseriga tehtud sildid ja tubades on puitmööbel peremees Tšetšini valmistatud.