Vanavanemate elu keerleb ümber sügava puudega lapselapse

Vana­vanemad Enn ja Kat­rin Vabrit loodavad, et on teinud pojapoeg Leonhardi kasvatades õigeid otsuseid ja valikuid ning poiss saab üheltmaalt nendeta hakkama. Foto: Urmas Luik

Katrin ja Enn Vabrit on vanavanemad, kes pühendanud oma elu 17aastase sügava puudega lapselapse hooldamisele. Selmet vanaduspõlves loorberitel puhata, võitlevad 67aastane vanaema ja 77aastane vanaisa selle nimel, et Leonhard saaks kõige paremat tuge ja ravi.

Põhjus, miks epilepsia ja ­autismi diagnoosiga Leonhard ei kasva vanavanemate naaber­majas oma vanemate hoole all, peitub karile jooksnud peresuhete tulemuses. Rolli mängivad siin usk, raha ja uhkus.

Katrini ja Ennu poeg käinud tihti töö asjus Rootsis, tema naine jäi kolme lapsega üksinda. Leonhardi arengus märgati puudujääke juba poisi teisel eluaastal: kõne ei jõudnud arengule järele, füüsiliselt ei osanud ta veel neid asju, mida peaks. Vajas teine rohkem hoolitsust ja tähele­panu. Vanavanemad, kes elasid kõrvalmajas, pakkusid abi ja võtsid poisi oma tiiva alla. Alguses paariks nädalaks, siis suveks ja lõpuks jäädavalt.

Elu Vabriti peres võttis ootamatu pöörde 2005. aasta juulis. Kolmeaastane Leonhard viibis vanaema ja -isa juures. Poiss tõusis just päevaunest, kui vahetult ­pärast ärkamist kaotas vanaema käte vahel teadvuse. Tormati haiglasse, hiljem ühest haige­majast teise, saamaks teada, miks ei ole väikelaps eakohaselt are­nenud ning millest teadvuskadu ja krambihood.

Arvukate uuringute tulemusel sai kolmeaastane poiss diagnoosiks epilepsia. “Sealtmaalt edasi elasime nagu püssirohutünnil, kott oli haiglasse sõitmiseks alati valmis,” sõnas Katrin.