Imearmas leethiir võib kanda omajagu haigustekitajaid

Selle kena välimusega närilise elupaigad on tihedalt seotud nii leht- kui segametsadega, niidul ja aias kohtab teda väga harva. Foto: Karl Adami

Pärast päevi kestnud sadu kõndisin taas metsa­põrandat katval samblavaibal, ilma et see pidevalt kummiku all lirtsuks. Lootsin, et kehvade ilmade järel on kodumetsa oravad pisut aktiivsemad, ja seadsin end ühele vanale, samuti samblarüüs kännule ootama, näpp ootusärevalt päästikut silitamas. Nägin oravaid, kes kuuseokste varjus äraootavalt minu lahkumist soovisid, ja pisikesi vilkaid tuhnijaid, kes kuusehakatiste varjus toimetasid.

Mets on palju elavam, kui paljud seda ette kujutavad. Pealiskaudselt metsast läbi jalutades ei pruugi näha ühtegi liikuvat elusolendit. Metsaavarustes elutsevad hiired näitavad end inimesele veel vähem. Kui aga püsida mõnda aega paigal, on suur tõenäosus looduses kohata harilikku leet­hiirt.