Harakad on varestega ikka vaenujalal

Kõige enam armastab harakas põldudevahelisi võsatukki, metsaservi ja parke ja piilub üha enam linnagi.

FOTO: Karl Adami

Hommikukohvi rüübates langeb mu pilk varastele aias askeldajatele. Hallikad salutihased uurivad sirelihekis putukaid ja pruuni mütsiga põldvarblased tuhnivad riisumata õunapuulehtedes. Selle igahommikuse vaatepildi tunnistamiseks ei pea ette võtma pikka jalgsimatka ega kusagil turnima. Köögiaknalt sule­lisi jälgides olen märganud, et hommikust ülevaatust juhatab sageli harakas.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Pikasabamees tunneb end veidi kindlamalt, kui inimesi läheduses pole. Niipea kui aknale ligineda või välisust paotada, ­katkeb haraka kannatus. Suure tõenäosusega naaseb ta järgmistelgi hommikutel, et otsida toitu ja anda enda kohalolekust märku liigikaaslastele.

Kõrgel puu otsas valvav ja saba viibutav harakas ei ütle justkui midagi, kuid siiski palju. Kuna neil vareslastel puudub oma laul, teavitavad nad puuladvas istudes enda õigusest sellele maalapile ja hoiavad eemal sissetungijad. Tihti piisab enesekindlast kehahoiakust, et soovimatud külalised kaugemale peletada. Harakas ei pea paljuks vaadata näiteks ­kaljukotkaga tõtt või teda suisa sabasulgedest sikutada, et saada soovitud palast tükikesi.

Tagasi üles