Saržimeister ja karikaturist Hugo Hiibus läks manalateele

Lapsena oli Hugo Hiibusel kaks varianti: kas joonistamine või muusika, ning otsustas see, et emal oli odavam osta talle paberit ja pliiatseid kui akordion, nii on vanameister meenutanud Pärnu Postimehele.

FOTO: Peeter Langovits

Eile, 20. novembril läks manala teele saržimeister ja karikaturist Hugo Hiibus, kes oli sündinud 6. jaanuaril 1929 Halinga vallas Arasel. Koolihariduse omandas ta Kaelase algkoolis, Pärnu-Jaagupi mittetäielikus keskkoolis ja 1949. aastal lõpetas Pärnu 1. keskkooli (praegu ühisgümnaasium).

Intervjuus Enn Hallikule (“Hugo Hiibus võrdleb joonistamise kuratlikku võlu orgasmiga”, PP 17.11.2007) meenutas Hiibus, et 1. keskkoolis sattus ta Pallase kooliga õpetaja Marie Leksteini käe alla. Too mõistis, et poisil on annet, ja ajas noore Hiibuse hiljem kunstiinstituutigi.

Aastail 1949–1955 õppis Hiibus Tallinna riiklikus tarbekunsti instituudis, mille lõpetas graafikuna. Ta töötas Rahva Hääles, ajakirjas Pikker ja nädalalehes Kodumaa. Hiibus on loonud üle 20 000 karikatuuri ja üle 1200 eksliibrise.

Lahkunu oli andekas eksliibrise- ja plakatikunstnik, paljude raamatute illustraator, karikaturist, kelle tööd on ilmunud ilmselt kõigis Eesti ajakirjandusväljaannetes.

Hiibus kuulus kunstnike liitu, ajakirjanike liitu ja Eesti huumoriliidu juhatusse.

2011. aastal ilmus Hiibuse elulooraamat “Piibu ja pliiatsiga”. Aasta hiljem tõi see teos Anton Hansen Tammsaare nimelise Albu valla kirjanduspreemia, olles vaid üks paljudest tunnustustest, mis Hiibus elu jooksul pälvis.

Hiibusest võinuks saada muusik, ta mängis kogu elu suupilli. Lapsena oli tal kaks varianti: kas joonistamine või muusika, ning otsustas see, et emal oli odavam osta talle paberit ja pliiatseid kui akordion, nii on vanameister meenutanud Pärnu Postimehele.

Hiibust tundnud inimesed jäävad teda meenutama muheda ja seltskondliku inimesena. Pärnumaalt pärit inimese ja 1. keskkooli väärika vilistlase meenutuseks lugu tosina aasta tagusest intervjuust sellest, kuidas Hiibus tegi Merist kaameli.

Lennart Meri oli veel välisminister, kui Hiibus temast seoses USA luure keskagentuuriga mingi karikatuuri joonistas. See ilmus Rahva Hääles reedel. Esmaspäeval helistati Hiibusele ministeeriumist ja pahandati väga autoriteetsel häälel: te olete meie ministrit moonutanud, ta hobuse näoga joonistanud!

Hiibus vihastas ja ütles: tunnistan oma viga, jah, Meri ei ole hobuse näoga. Ta on hoopis kaameli näoga! Ja pani toru ära.

Edevusest jutustas Hiibus seda lugu Kuku klubis konjakiklaasi taga. Keegi ta kolleegidest kikitas kõrvu, lendas koju, otsis Viiralti kaameli üles ja nii see kuulus pilt, mis üldse väljamõtlejale ei kuulu, sündiski.

Meril polnud selle pildi vastu midagi. Aga seda, et idee Hugo Hiibuse vihapurskest sündis, ta ei saanudki teada.

Hiibus mäletas segaselt, et Pärnu ajalehe karikatuurivõistlusel joonistas midagi kahuritega seoses, kuid selgesti, et võitis sellega esimese koha ja sai auhinnaks käekella. Töörahva Hääle karikatuurivõistluse esimene auhind oli tookord 400 rubla ja Hiibuse auhinnatud karikatuur ilmus 1950. aasta 19. septembri lehes, kujutades Onu Sami dollarikandlel sõjalaule laulmas (“Laulik Wall Streetilt”). See oli tema esimene trükiproov perioodikas.

Hugo Hiibuse auhinnatud töö Töörahva Hääle karikatuurivõistlusele.

FOTO: Mailiis Ollino

Tagasi üles