Pärnumaa vanim tervisespordisari aina kogub populaarsust

Sander Blehneri (vasakul) sõnutsi aitab kaardiga lippamine argimuredest priiks. Foto: Madis Pukkonen

• OK West ei käi vaid koos mõõtu võtmas, klubis toimuvad laste treeningudki.
• Miks harrastada orienteerumist? “See on väljalülitamine igapäevatööst,” oli vastus Blehnerilt kärme tulema.
• Vanus ei mängi sel spordialal rolli. "Orienteerumist saab teha nii kaua, kuni jalad all: meil on klubis 85aastasigi ja veteranide MMil on isegi üle 95aastaste vanuseklass,” teadis klubi president.

Orienteerumisklubi West tõmbas hiljuti neljapäevakutele selleks aastaks joone alla. Tänavune oli juba 48. orienteerumishooaeg, mis teeb sellest Pärnumaa vanima tervisespordisarja, mis on katkematult toimunud 1972. aastast.

“Kõik riigikorrad ja rahavahetused oleme üle elanud,” muheles OK Westi president Sander Blehner. “Rõõmu pakub tõsiasi, et oleme suutnud harrastajate arvu aasta-aastalt kasvatada. Tervisliku liikumise vastu on huvi olemas ja spordiala pigem kogub populaarsust, kui kaotab.”

Klubis on liikmeid 100 ringis, ent päevakutel kohtab hulga teisigi. Tänavu osales 26 etapil koguni 433 spordisõpra, kes tegid üle 3200 stardi. Neljapäevakud panevad osalejaid proovile ja pakuvad põnevust, kuna iga kord on rada isemoodi ja eri asupaigas.

Nõnda loeti kaarti ja lipati näiteks Valgerannas, Uulus, Kilingi-Nõmmes, Jõulumäel, Tõstamaal, Audrus, aga ka Pärnu Vallikäärus ja Rannapargis.

Päevakutel saavad osalejad raja pikkuse ise valida. Valikuvariante on viis ning need on umbes kahe-, nelja-, kuue- ja kaheksakilomeetrised. Üks võimalus on selline, et läbid, kui palju jõuad, ja võtad nii mitu punkti, kui soovid.

Neljapäevakute parimad

M8: Henriko Halliste

M10: Andreas Aus

M12: Ranet Rändla

M14: Markus Kaljur

M16: Artur Soo

M18: Kevin Poljans

M21: Risto Kaljund

M35: Alari Lumberg

M45: Priit Talu

M55: Maido Kaljur

M65: Jüri Kadaja

M75: Enn Aedna

N8: Maria Kaljur

N10: Liise-Marie Kaljur

N12: Laura-Liis Kaljur

N14: Melora Mikko

N16: Lisette Baum

N18: Tekla Liisa Vilberg

N21: Mariann Sulg

N35: Merike Haugas

N45: Margit Blehner

N55: Helga Kivila

N65: Tiina Loide

N75: Ilmi Nael

Andmed: protokoll

47aastane Blehner tunnistas, et võistluste korraldamise puhul on kõige keerulisem kaarti koostada. “Mets on meie spordisaal. Paraku on Pärnumaal erinevalt Lõuna-Eestist väga vähe häid ja ilusaid männimetsi, kus on hea nähtavus ja suur reljeef. Teine asi on teha valmis kaart, mis on meie suurim kulu. See on hästi vaevarikas töö. Ent mida parem kaart, seda parema emotsiooni võistlustelt saad,” usub klubi president.

OK West ei käi vaid koos mõõtu võtmas, klubis toimuvad laste treeningudki. Üks grupp harjutab Pärnus, teine Kilingi-Nõmmes. Saarde vallas käib Ville Vinkli näpunäidete järgi metsas lippamas kümmekond, suvepealinnas klubi endise eestvedaja Ilme Palu ja Maarja Palu-Teearu juhendamisel poole rohkem.

“Treenerid saavad palka siiski spordikoolist, aga nad on meiegi tiiva all: aitame laagreid korraldada ja asjadega varustada,” täpsustas Blehner.

Kui visata pilk klubi liikmete nimekirjale, näeb, et paljud perenimed kattuvad: orienteerutakse põlvest põlve. “Kui vanemad on ees, veetakse ka lapsed metsa. Minugi lapsed hakkasid juba maast madalast – viieselt – seal käima.”

Kohalikus orienteerumisklubis on naisi rohkem kui mehi. Foto: Erakogu

Küsides, kui paljud kohaliku klubi sportlastest asjaga tõsisemalt tegelevad – teenivad kõrgeid kohti Eesti meistrivõistlustel või käivad välismaal mõõtu võtmas –, nimetas Blehner viis sportlast, kes paari aasta eest kuulusid Eesti noortekoondisse.

“Üle 60aastaste hulgas on meil küll tugevaid tegijaid, kes võtavad pea alati [Eesti meistrivõistlustelt] medaleid. 45aastaste seaski on poodiumile asja. Seeniorid ja veteranid teevad trenni enda jaoks ja hoiavad tervise korras. Tipporienteerujateks ei saa neid nimetada,” märkis klubi eestvedaja, kelle ütlust mööda on Maarjamaal proffe vaid viis.

OK West on korraldanud klubi mõõduvõttude kõrval Pärnumaa, Eesti ja rahvusvahelisi meistrivõistlusi. Mõeldud on siseorienteerumise sarjalegi. “Näiteks spordihallis, mõnes suures koolis või kaubanduskeskuses. Tallinnas on see hästi populaarne,” teadis kohaliku spordielu edendaja.

Miks harrastada orienteerumist? “See on väljalülitamine igapäevatööst,” oli vastus Blehnerilt kärme tulema. “Pühib töömõtted ja muud mured peast. Pead olema keskendunud kaardile: kus sa liigud, mis su ümber toimub ja leidma punkte.”

Blehneri sõnutsi on alaga lihtne alustada, erivarustustki ei lähe tarvis. Vanuski ei mängi sel spordialal rolli. “Orienteerumist saab teha nii kaua, kuni jalad all: meil on klubis 85aastasigi ja veteranide MMil on isegi üle 95aastaste vanuseklass,” teadis ta.